r e n X x mobile "blogi"

glögg

2011-12-14T13:46:00.001+02:00

Published with Blogger-droid v2.0.2

maja

2011-11-22T12:28:00.001+02:00

Published with Blogger-droid v2.0.1

Kreeka

2011-10-31T11:04:00.001+02:00

Published with Blogger-droid v2.0

Ehhtus

2011-10-28T10:13:00.001+02:00

Published with Blogger-droid v1.7.4

Ehitus

2011-10-27T13:30:00.001+02:00

Published with Blogger-droid v1.7.4

jmd

2011-10-26T22:50:00.001+02:00

Published with Blogger-droid v1.7.4

Peegel

2011-10-25T10:18:00.001+02:00

Lühter

2011-10-25T10:16:00.001+02:00

Piire2

2011-09-09T12:51:00.001+02:00

Piire

2011-09-09T12:48:00.001+02:00

Hämmelgaš

2011-09-02T12:08:00.001+02:00

Katusekino

2011-08-30T12:55:00.001+02:00

Varing

2011-08-30T11:41:00.003+02:00

Varing

2011-08-30T11:41:00.001+02:00

:)

2011-08-22T10:48:00.001+02:00

Elagu hakid!

2011-08-15T07:40:00.001+02:00

Kotka tuuning

2011-08-10T14:11:00.001+02:00

Lugu sellest kuidas telefon endale vilkuri saab ;)

2011-08-09T11:49:00.001+02:00

Ehitus

2011-08-09T08:21:00.001+02:00

Ehitus

2011-08-04T06:48:00.001+02:00

Ehitus

2011-08-04T06:47:00.001+02:00

Ehitus

2011-08-03T07:02:00.001+02:00

Ehitus

2011-08-02T07:35:00.001+02:00

Ehitus

2011-07-15T09:10:00.001+02:00

Ehitus

2011-07-15T08:02:00.001+02:00

Ehitus

2011-07-13T10:33:00.001+02:00

Ehitus

2011-07-12T08:41:00.001+02:00

Aurulaev "MERISAAR" hukkumine.

2011-05-19T10:24:00.003+02:00

2011-03-13T02:10:00.001+02:00

veebruar 26 - 27, 2011

2011-03-13T01:05:00.004+02:00

Bandit

2010-05-26T21:44:00.002+03:00

2010-05-26T21:34:00.002+03:00

2010-05-26T21:11:00.000+03:00

2010-05-26T21:09:00.000+03:00

2010-05-26T21:07:00.000+03:00

2010-05-26T21:05:00.000+03:00

2010-05-26T20:59:00.003+03:00

Bandit

2010-05-24T22:10:00.003+03:00

Segane

2010-04-25T20:53:00.002+02:00

Velg

2010-04-22T07:07:00.001+02:00

Velg

2010-04-21T16:13:00.001+02:00

Velg

2010-04-21T15:19:00.001+02:00

...

2010-04-06T11:17:00.001+02:00

Lomp:)

2010-04-06T10:40:00.001+02:00

Suzuki Bandit S 1200

2009-10-09T18:45:00.001+02:00

1998 Suzuki Bandit 1200
- Road Test -

Competence, Comfort and Fun!

Photos by: MN
Suits: AeroStich Two-Piece Roadcrafter, Helmet: HJC/Arai

Don't like cruisers? Hate that sport bike crouch position? Maybe the bike for you is a performance standard like Suzuki's exciting 1200 Bandit, which offers up one of the most compelling packages in motorcycling today.

The Bandit delivers considerable torque and acceleration, very good handling and exceptional comfort. The 1157cc air/oil cooled engine gets it's heritage from the GSXR line. The power curve has been altered to provide good low-end and abundant mid-range power - just the kind of power delivery 99% of the riding public can use and enjoy most. Just crack the throttle and the big Bandit pulls hard, especially in the mid-range. Up top, the big engine keeps spinning but doesn't produce a high RPM rush like you would expect from a GSXR.

Though the Bandit can be ridden in the higher RPM range, it's much more fun and easier to ride when you keep the revs in the mid-range. This is especially true while traversing back roads. Here the bike will hang with all but the most serious sport bikes as the steering is surprisingly light and somewhat quick. The secret here is to short shift and let the engine do it's thing, winding it out will only slow you down. The slick shifting gearbox is a joy to use and the engine and it's exhaust note just keeps getting better the more you rev the bike. Under most conditions it's exceptionally easy to cover ground quickly on the Bandit.

As speeds increase the bike requires a firm tug on the bars to change direction, but the chassis stays quite stable under all conditions. When you want to scrub off speed, the Bandit offers up an excellent front binder to do the job. It's so strong, in fact, you'll often find yourself thinking of experimenting with brakies. We were disappointed in Suzuki's choice of front brake lever bend and it's positioning, as it hampers you from taking full advantage of the awesome front brake. The rear binder works just fine, though you often find the rear tire floating off the ground under hard braking.

The most notable feature of the Bandit, for us, is it's exceptional comfort. The seating position is straight up and neutral - no crouching forward, no reaching for the bars. The seat is flat and comfortable, and allows you to easily change positions on longer rides. There's lots of leg room for tall riders yet shorter riders also found the bike comfortable. The awkward looking windshield does a good job of deflecting the main wind blast off the rider so there's no fighting a wind blast when seated upright. The small fairing deflects most of the wind away from your hands and the wide engine cases negate any direct wind from reaching your feet. You do receive the full force of the wind from the neck up, though this is only tiring in high wind or high speed conditions. The only item that kept this bike from scoring a perfect 10 in the comfort category was the slightly odd shaped bars. They fit the bike well but could offer a slightly more comfortable bend.

Two areas of irritation for us were the bikes disappointing mirrors and levers. The round mirrors were steady and clear, but round mirrors simply don't give you as good a picture of what's behind as rectangular mirrors. The mirror stalks also looked like an afterthought and require as many as two wrenches to adjust. The levers are a bit awkward in shape and are two far away from the bars for even our 6'2" staffer. This makes more difficult to grasp and modulate. This was particularly noticeable when trying to squeeze maximum performance from the powerful front brake.

The other area of concern on our test bike was not one of design, but one pertaining to our particular test bike. The clutch was never quite right and turned to toast the first time we began to abuse it. Our test bike was a 1998 model that had been loaned out numerous times, so we can't point to the cause of our problems. Suzuki has offered us some time on a new 99 unit so we'll take them up on it if time permits.

Gauges on the Bandit include a speedo, tach and the traditional warning lights, and they're all large and easy to read. We wish the bike came with a clock as it's so well suited to long rides or sport touring.

With such great comfort and roll-on power, the 1200 makes for a great sport tourer, a great commuter or just a fun and easy to ride weekend warrior. In fact, it's hard not to compare this bike to the legendary Honda VFR750 because of its all around capabilities. It's also got tons more grunt and is even more comfortable to ride.

If your looking for a comfortable do-everything bike with exciting performance, look no further than Suzuki's 1200 Bandit. It's a winner in our book.

Test note: Our test bike was a 1998 model. Suzuki made no significant changes to the 1999 model.

Suzuki: 1998 Bandit 1200 (GSF1200SW)
Quick Specs:	Ratings:	Poor	Fair	Good	V/Good		Excellent
Displacement: 1157cc, DOHC 4-cylinder	Acceleration						9
Drive: 5-speed, 530 chain	Brakes						9
Fuel Capacity: 5.0 Gal. (1.2 reserve)	Carburetion				7
Fuel Mileage: 37 - 40 mpg	Comfort (overall)							9.5
Fuel Range: 185 - 200 miles	Comfort (touring)						9
Susp. Front: Telescopic, preload	Finish (quality)				7
Susp. Back: Link-type, Single Shock	Handling (overall)						9
Tire Front: 120/70 - ZR17	Stability (handling)						9
Tire Back: 180/70 - ZR17	Suspension (overall)					8
Weight: Dry - 471 lbs.	Fun Factor						9
Retail (US): $7,199	Overall Rating						9

Suzuki Bandit S 1200

2009-10-09T18:42:00.001+02:00

Rhumveld Baltic Oü

2009-09-05T12:17:00.004+02:00

Suzuki Bandit

2009-03-28T10:05:00.001+02:00

1998 Suzuki Bandit 1200
- Road Test -

Competence, Comfort and Fun!

Photos by: MN
Suits: AeroStich Two-Piece Roadcrafter, Helmet: HJC/Arai

Don't like cruisers? Hate that sport bike crouch position? Maybe the bike for you is a performance standard like Suzuki's exciting 1200 Bandit, which offers up one of the most compelling packages in motorcycling today.

The Bandit delivers considerable torque and acceleration, very good handling and exceptional comfort. The 1157cc air/oil cooled engine gets it's heritage from the GSXR line. The power curve has been altered to provide good low-end and abundant mid-range power - just the kind of power delivery 99% of the riding public can use and enjoy most. Just crack the throttle and the big Bandit pulls hard, especially in the mid-range. Up top, the big engine keeps spinning but doesn't produce a high RPM rush like you would expect from a GSXR.

Though the Bandit can be ridden in the higher RPM range, it's much more fun and easier to ride when you keep the revs in the mid-range. This is especially true while traversing back roads. Here the bike will hang with all but the most serious sport bikes as the steering is surprisingly light and somewhat quick. The secret here is to short shift and let the engine do it's thing, winding it out will only slow you down. The slick shifting gearbox is a joy to use and the engine and it's exhaust note just keeps getting better the more you rev the bike. Under most conditions it's exceptionally easy to cover ground quickly on the Bandit.

As speeds increase the bike requires a firm tug on the bars to change direction, but the chassis stays quite stable under all conditions. When you want to scrub off speed, the Bandit offers up an excellent front binder to do the job. It's so strong, in fact, you'll often find yourself thinking of experimenting with brakies. We were disappointed in Suzuki's choice of front brake lever bend and it's positioning, as it hampers you from taking full advantage of the awesome front brake. The rear binder works just fine, though you often find the rear tire floating off the ground under hard braking.

The most notable feature of the Bandit, for us, is it's exceptional comfort. The seating position is straight up and neutral - no crouching forward, no reaching for the bars. The seat is flat and comfortable, and allows you to easily change positions on longer rides. There's lots of leg room for tall riders yet shorter riders also found the bike comfortable. The awkward looking windshield does a good job of deflecting the main wind blast off the rider so there's no fighting a wind blast when seated upright. The small fairing deflects most of the wind away from your hands and the wide engine cases negate any direct wind from reaching your feet. You do receive the full force of the wind from the neck up, though this is only tiring in high wind or high speed conditions. The only item that kept this bike from scoring a perfect 10 in the comfort category was the slightly odd shaped bars. They fit the bike well but could offer a slightly more comfortable bend.

Two areas of irritation for us were the bikes disappointing mirrors and levers. The round mirrors were steady and clear, but round mirrors simply don't give you as good a picture of what's behind as rectangular mirrors. The mirror stalks also looked like an afterthought and require as many as two wrenches to adjust. The levers are a bit awkward in shape and are two far away from the bars for even our 6'2" staffer. This makes more difficult to grasp and modulate. This was particularly noticeable when trying to squeeze maximum performance from the powerful front brake.

The other area of concern on our test bike was not one of design, but one pertaining to our particular test bike. The clutch was never quite right and turned to toast the first time we began to abuse it. Our test bike was a 1998 model that had been loaned out numerous times, so we can't point to the cause of our problems. Suzuki has offered us some time on a new 99 unit so we'll take them up on it if time permits.

Gauges on the Bandit include a speedo, tach and the traditional warning lights, and they're all large and easy to read. We wish the bike came with a clock as it's so well suited to long rides or sport touring.

With such great comfort and roll-on power, the 1200 makes for a great sport tourer, a great commuter or just a fun and easy to ride weekend warrior. In fact, it's hard not to compare this bike to the legendary Honda VFR750 because of its all around capabilities. It's also got tons more grunt and is even more comfortable to ride.

If your looking for a comfortable do-everything bike with exciting performance, look no further than Suzuki's 1200 Bandit. It's a winner in our book.

Test note: Our test bike was a 1998 model. Suzuki made no significant changes to the 1999 model.

Suzuki: 1998 Bandit 1200 (GSF1200SW)
Quick Specs:	Ratings:	Poor	Fair	Good	V/Good		Excellent
Displacement: 1157cc, DOHC 4-cylinder	Acceleration						9
Drive: 5-speed, 530 chain	Brakes						9
Fuel Capacity: 5.0 Gal. (1.2 reserve)	Carburetion				7
Fuel Mileage: 37 - 40 mpg	Comfort (overall)							9.5
Fuel Range: 185 - 200 miles	Comfort (touring)						9
Susp. Front: Telescopic, preload	Finish (quality)				7
Susp. Back: Link-type, Single Shock	Handling (overall)						9
Tire Front: 120/70 - ZR17	Stability (handling)						9
Tire Back: 180/70 - ZR17	Suspension (overall)					8
Weight: Dry - 471 lbs.	Fun Factor						9
Retail (US): $7,199	Overall Rating						9

Lipsu, kaelasideme sõlme tegemine

2009-03-02T22:27:00.002+02:00

Lipsu sõlmed

Lipsu sõlm / Lipsu sõlmed

Lipsu, kaelasideme sõlme tegemine

Paljudel meestel on ette tulnud olukordi, kus on vaja siduda lipsu sõlme. Mõned teavad seda nippi, teised aga mitte. Meie abiga saad alati endale lipsu kaela. Olgu selleks kas või kikilips. Lõppu ka kaelasideme ajaloost.

Windsor-i sõlm: sobib kergema riide lipsude puhul
Lanvin, universaalsõlm: reguleeritav. Sõlme all koolutatakse lips kergelt sissepoole
Prince Albert: lipsu laiem osa peab olema pikem kui kitsas osa. Kitsad ja pehmed materjalid
Cross Knot: originaalne ja vähelevinud. Parim tulemus kitsamate siidilipsudega
For-in-Hand: lihtne sõlm, mida peab iga mees (ja vähemalt pooled naised) oskama
Kikilips

Pane paika lipsu pikkus.
Pane lips ümber kaela. Lase ühel otsal rippuda rohkem all kui teisel.
Vii pikem ots üle lühema (väiksema). Tõmba see väiksema tagant välja.
Tõmba ettevaatlikult mõlemast otsast.
Voldi lühemat otsa nii, et tekiks silmus.
Vii pikem lipsuots üles, üle ja ümber keskkoha
Tee järele jäänud pikemast otsast silmus ja torka see lühema otsa taha. (Pikema otsa silmus peab jääma lühema otsa lameda otsa taha)
Viimistle, tõmmates ja kohendades mõlemat poolt, kuni see võtab hoolikalt väljapeetud välimuse. (Viimane samm võtab aega, kuid ära anna alla. See tõesti toimib. Pea lihtsalt meeles, et tõmbama peab mõlemalt poolt korraga nagu kinganööre pingutades. Muidu jääb rosett tegemata.)

Kaelesideme ajalugu

Alguses oli sall.

“Ainus asi, millele võime kindlasti tugineda, on see, et kaelaside, erinevalt teistest riietusesemetest, ei oma mingit praktilist väärtust”, väitsid õigesti juba Davide Mosconi ja Riccardo Villarosa oma raamatus “Kikilipsud ja kaelasidemed”. Kuid mitte alati pole kaelasidemed olnud pelgalt dekoratiivne funktsioon. Nende eelkäijad – sallid, kaitsesid kaela külma eest või pehmendasid raudrüü survet sõjaliste kokkupõrgete korral: nagu näha 7500 terrakotasõduri juures, mis leiti esimese Hiina keisri Shih Huang Ti (260-209 eKr) 1974. aastal avastatud monumentaalsest hauakompleksist. Kõik kandsid ümber kaela mähitud rätikuid, mis on nii täpselt järele tehtud, et isegi voltide keerud on selgesti eraldatavad.

Siiamaani peeti roomlasi kaelasidemete leiutajateks.

“Fokalet” – rooma leegionäride salli – võib veel praegugi imetleda 113 aastal püstitatud Traianuse võiduausambal. Reljeefidel kujutatud 2500 sõdalast kannavad ees rinnaturvisel kokkusõlmitud kaelarätti.

Järgmine kaelasidemete arengu seisukohalt tähtis sündmus leidis aset alles ligikaudu 1500 aastat hiljem. 30 aastase sõja ajal (1614-1648). Kroaatia palgasõdurid kandsid rooma “fokalet” meenutavaid kaelarätte ja avaldasid sellega tugevat ning kauakestvat mõju Euroopa moele. Alates 17. sajandi keskpaigast hakati Päikesekuninga õukonnas nn cravates´e kandma. Need olid hinnalised Veneetsia või Flandria pitsist kaelarätid. Kuna pitsi tuli sisse vedada, võis üksainus kaelarätt tervet varandust väärt olla (kas kroaatide järgi ristiti kaelarätte Prantsusmaal “cravates” ja Saksamaal “Krawette” – ei ole tänini teada).

Louis XIV võttis spetsiaalselt tööle isiku, cravatier´i, kelle ainsaks kohustuseks oli hoolt kanda tema kaelakaunistuse eest.

Ühele kuninga armukesele, hertsoginna Louise de Lavalliere´le, meeldis härrade kaelarätt väga ja ta sidus selle liblikakujuliseks lehviks: “lavalliere on tänase päevani mitmesugusel kujul meeste- ja naistemoes oma koha säilitanud.

17.sajandi lõpupoolne aeg tõi kaasa kaelasideme moe uue muutuse: Phalhi pärilussõjas ründas inglise rügementi cotanfult Louis XIV vägesid Steinkerkis (praegu Hennegau küla Belgias). Prantsuse sõduritel oli loomulikult muudki meeles kui oma kaelarätte keeruliste moereeglite järgi sättida. Selle asemel sidusid nad rätid kiiresti lihtsa sõlmega ümber kaela ja pistsid lahtised otsad vormipintsaku nööpaugust läbi. “Steinkerk” oli sündinud. Paljudele tolle aja maalidel kannavad seisuse järgi rõivastatud härrad “Steinkerki” pihtkuubedel. Etteaimamatuid vorme arendasid kaelasidemed 1790. aasta paiku. Suured musliinrätid ümber kaela andsid üleoleva ilme. Eraldi kursused ja eratunnid aitasid härradel õppida sõlmima rätikuid vastavalt moe nõuetele.

Umbes 1860. a hakkas püstkrae aeg mööda saama ja seejärel levinud mahapööratud kraega särkidega tulid moodi eest sõlmitav pikk lips. Inglismaal kandsid sellist kaelasidet esimesena aristokraatide voorimehed, kes andsid sellele nimeks “neli käes”, mis äraseletatult tähendab “neljahobusetõllas sõitma”. Ka Prantsusmaalt pärineb selle sidumisstiili nimetus spordivaldkonnast: siin kutsutakse seda “regata” ja seegavõib kergesti ära tunda pärinemist jahimeeste ja purjetajate klubidest.

Enam-vähem samal ajal tuli uut moodi kaelaside: suhteliselt lai pael seoti ühe- või kahekordselt ümber kaela, otsad sõlmiti rinnal ja kinnitati nõelaga. Seda nimetati plastroniks: Prantsusmaa ”floretivehkleja rinnakaitse”. Sealt edasi tuli “ascot”, mis on Inglise kuulsa ratsavõistluse korraldamise koht. Nimetused on tänapäevani eksisteerivad.

“Neli käes” vastab kaasaegsele kaelasidemele. Kui sajandivahetusel oli veel tavaline, et kanti palju erinevaid kaelasideme tüüpe, siis tänapäeval kantakse peamiselt pikka või kikilipsu. Eriti just pikast lipsus on saanud kõige mitmekülgsem aksessuaar, sest vastupidiselt varasemale võib nüüd valida erinevate kangaste, värvide, vormide ja muidugi ka sõlmede vahel.

Mootorratas Eestis

2009-03-02T22:24:00.002+02:00

Mootorratas Eestis

Mootorratta algusaastad

Mootorratta leiutamisele eelnes paljude inimeste loov uurimistöö ja katsetused keemia, metallurgia ja masinaehituse alal. Suure panuse tehnoloogia arengule andis rohkem kui saja aasta jooksul aurumasin ja tema abil liikuma pandud seadmed ja transpordivahendid nii maal, kui vee peal.

1876. a. ehitas August Otto töökindla 4 taktilise sisepõlemismootori. See hakkas välja vahetama seni tehastes jõumasinatena kasutatud väikese kasuteguriga aurumasinaid. 1883.a. leiutasid Gottlieb Daimler ja Wilhem Maybach hõõgsüüte. See võimaldas konstrueerida kiirekäigulisi, kergeid mootoreid. 1885.a. ehitasid G. Daimler ja W. Maybach puuraamil, rihmaveoga kaherattalise sõiduki. See kohmakas sõiduriist oli üllatavalt omast ajast ees. Mootorratta klassikaline konstruktsioon oli leiutatud. Mootor asetati raami keskele, sõidukiirust valiti 2 käigu abil, juhtrauaga sai sobivalt sõidusuunda muuta. Hiljem prooviti kõiksugu erinevaid lahendusi, mis ei viinud kuhugi.

Informatsioon mootorrattast jõudis Estisse

1894.a. konstrueerisid Heinrich Hildebrand ja Alois Wolfmüller esimese müügiks mõeldud kaherattalise sõiduki, mida nimetati mootorrattaks. Samal aastal ilmus ajalehes "Eesti Postimees" nr.24 artikkel: "Isesõitja jalgratas seisab praegu terves maailmas päevakorral ja tõmbab kõikide tähelepanu enese poole. Ei ole veel väga kaua aega sellest ajast mööda jõudnud, kui jalgratast ei tuntud, ja vaevalt on ta nüüd laialt tutvaks saanid, sääl tuleb inimese uuriv vaim ja teeb ta nii täielikuks, kui seda varemalt vaevalt aimata võidi. Edasi, edasi! on inimesesoo lipukiri, ja edasi läheb aeg ja toob muutusi. Juba aastate kaupa kuuldus, et keegi hra Heinrich Hildebrand ja inshener Wolfmüller selle kallal töötavat ja mõtlevat, kuda jalgratast iseliikuvaks teha, nii et sõitjal ainult juhtimise ja istumise vaev on. Esiotsa raputati kahtlaselt pääd ja naerdi, kui see sõnum liikuma hakkas, kuid nüüd, kus teatest tegu on saanud, on imestus seda suurem. Dresdeni jalgratta vabrikant Schladig saanud hra Hildebrandi käest kutsekirja, Münchenisse tulla, et uue iseliikuva jalgratta proovist osa võtta. Kaheldes läinud ta teele , kuid Münchenis näinud tema kui ka teised asjatundjad, et lugu tõsi on. Herra Hildebrand toonud ratta nähtavale, mis pea sedasama laadi ja moodi olnud, kui teisedgi kaherattaga jalgrattad, ainult üks pisikene kerge kastikene olnud iseäralik, lükanud ratast korda kolm edasi, istunud siis pääle ja edasi läinud ta, kord kui tuul, kord jälle pikkamisi, just nii kuda ta tahtnud, ilma et ratast käe ehk jalaga oleks ajanud. Kiire sõidu pääl pannud ta isegi sigari suitsema. Keegi katsunud temaga jalaga aetava rattaga võidu sõita, kuid mis suudab inimene masina vastu? Ta pidanud pea võiduajamise katki jätma. Ka teised katsunud uue rattaga sõita ja asi läinud üsna hästi korda, kuigi nad esimest korda sellesarnase ratta pääl istunud. Jalgratast ajab pisikene bentsini-masin (Benzinimotor) edasi ja temaga võib ligemale 40 versta tunnis edasi kihutada. Ühekordse masina täitmisega võib kuni 200 versta edasi lennutada. Selle leiduse tagajärjed on väga suured ja otse äranägematud, millepärast üleüldine huvitus ka väga suur on. Uue jalgratta hind on esiotsa 800 marga pääle määratud. Kui suur värtus sellel leidusel on, tõendab see lugu, et herra Hildebrandile Amerika rataste eest 500,000 dollari (umbes 1 milj.rbl.) ja Inglise patendi eest 50,000 naelsterlingi (umbes 500,000 rubla) pakutud on."

Mootorrattaharrastuse algus Eestis

19. mail 1895. aastal (uue kalendri järgi) demonstreeriti Tallinnas esimest korda mootorratast Hildebrand & Wolfmüller. Selle sündmuse kohta kirjutati ajalehes "Postimees" 1895. nr. 105: "Hildebrandi ja Wolfmülleri vabriku nõndanimetatud motor-jalgrattad (jalgrattad, mis benzini gaasi abil liikuma pannakse), on nende päevade sees tähendatud vabriku siinsele agendile hr. John. Schümannile kätte jõudnud. Teadupärast sünnitas nende rataste ilmumine terves maailmas suurt huvitust ja tähelepanemist ja nüüd saab ka tallinlastel pea võimalikuks oodatud uusi imemasinaid näha. Selle lehe toimetusel oli võimalik, räägitavat motor-ratast pühapäeval 7. mail, tegevuses kui ka muidu lähemalt näha ja vaadata. Ratas on sellesama taoline kui teisedki jalgrattad, ja iseenest väga kerge, kuid edasiliikumise võim on palju suurem kui kui jalgrattal, mida inimese jõud edasi ajab. Juhtida ja liikumist kas rutendada ehk pikendada, on uue ratta juures niisama kerge kui jalgrattalgi."

Esimene Eestis mootorrattaga püstitatud kiirusrekord

Suve lõpu poole ilmus ajakehes "Postimees" nr.188 kuulutus: "Olevik" nr.36 1895.a. kommenteeris võistlust: "Jurjevi jalgratta seltsi võidusõidul näituse pühapäeval tõi hr. Schümann Tallinnast ka motoriga jalgratta ette, mille masin 4 1/4 puuda raske on. See ratas sõitis 1 versta 1 3/4 minuti sees ära, kus juures aga näha oli, et ta sõitjat kaunis tubliste raputab." Tegemist oli esimese sisepõlemismootoriga püstitatud kiirusrekordiga Eestis. 8.sept.1895.a. (uue kalendri järgi) saavutati kiiruseks 36,57 km/h. Viimati olevat nähtud seda mootorratast Haapsalus, kus 1960-ndail lihtsalt tarbetu kolana prügimäele visati või vanarauana utiili läks...?

Allikas: www.unic-moto.ee

Inglismaa tankid

2009-03-02T22:15:00.001+02:00

Inglismaa tankid

Tank Crusader	Relvastus: 6 tolline kahur, 1 kuulipilduja; Soomuse paksus: 7-49 mm; Kaal: 20 tonni; Mootor: 340 HJ; Kiirus: 42 km/h; Meeskond: ? meest; Väljalase: 1940-1943; Arv: ca 5300
Tank Cromwell	Relvastus: 75 mm kahur L/53, 1 kuulipilduja; Soomuse paksus: 8 kuni 76 mm; Kaal: 32 tonni; Mootor: 700 HJ; Kiirus: 51 km/h; Meeskond: ? meest; Väljalase: 1943-1945; Arv: ?
Tank Valentine	Relvastus: 75 mm kahur L/53, 1 kuulipildujat; Soomuse paksus: 8 kuni 65 mm; Kaal: 18 tonni; Mootor: 131 HJ; Kiirus: 24 km/h; Meeskond: ? meest; Väljalase:1940-1944; Arv: 8275
Tank Churchill	Relvastus: 75 mm kahur ja 95 mm haubits, 2 kuulipildujat; Soomuse paksus:16 kuni 160 mm; Kaal: 40 tonni; Mootor: 350 HJ; Kiirus: 20 km/h; Meeskond: ? meest; Väljalase: 1940-1945; Arv: ?
Tank Matilda I

Nõukogude armee tankid

2009-03-02T22:12:00.001+02:00

Nõukogude armee tankid

Tank BT-5/7

Relvastus: 45 mm kahur L/16;
Soomuse paksus: 6 - 13 mm;
Kaal: 14 tonni;
Mootor: 500 HJ;
Kiirus: 86 km/h;
Meeskond: 3 meest;
Väljalase: 1938 - ?;
Arv: Väga palju

Tank IS-II (Josif Stalin II)

Relvastus:122 mm kahur L/43, 2 kuulipildujat;
Soomuse paksus: 30 kuni 160 mm;
Kaal: 46 tonni;
Mootor: 600 HJ;
Kiirus: 37 km/h;
Meeskond: 5 meest;
Väljalase: 1944-1945;
Arv: ca 2400

Tank IS-III (Josif Stalin-III)

Relvastus: 122 mm kahur L/43, 2 kuulipildujat;
Soomuse paksus: 30 mm kuni 160 mm;
Kaal: 46 tonni;
Mootor: 600 HJ;
Kiirus: 37 km/h;
Meeskond: 5 meest;
Väljalase: 1945;
Arv: ?

Tank T-40 (ujuvtank)

Relvastus: 20 mm kahur,
Soomuse paksus: 7 - 12 mm;
Kaal: 6 tonni;
Mootor: 70 HJ;
Kiirus: 44 km/h;
Meeskond: 2 meest;
Väljalase: 1939;
Arv: ?

Tank T-34/76

Relvastus: 76 mm kahur L/41, 1 kuulipilduja;
Soomuse paksus: kuni 45 mm;
Kaal: 26 tonni;
Mootor: 450 HJ;
Kiirus: ? km/h;
Meeskond: 4 meest;
Väljalase: 1940-1943;
Arv: ca 29 000

Tank T-34/85

Relvastus: 85 mm kahur L/53, 1 kuulipilduja;
Soomuse paksus: kuni 90 mm;
Kaal: 32 tonni;
Mootor: 500 HJ;
Kiirus: 55 km/h;
Meeskond: 5 meest;
Väljalase: 1943-1945;
Arv: 11 000

Tank KV-85

Relvastus: 85 mm kahur L/53, 2 kuulipildujat;
Soomuse paksus: kuni 130 mm;
Kaal: 48 tonni;
Mootor: 450 HJ;
Kiirus: ? km/h;
Meeskond: 5 meest;
Väljalase:1943;
Arv: umbes 100

Tank KV-II

Relvastus: 152 mm kahur L/53, 1 kuulipilduja;
Soomuse paksus:30 kuni 110 mm;
Kaal: 52 tonni;
Mootor: 600 HJ;
Kiirus: 26 km/h;
Meeskond: 6 meest;
Väljalase: 1940-1941;
Arv: ?

Tank KV-I

Relvastus: 76,2 mm kahur L/53, 1 kuulipilduja;
Soomuse paksus: ees-90, külgedel-75 mm;
Kaal: 43 tonni;
Mootor: 600 HJ;
Kiirus: 35 km/h;
Meeskond: 5 meest;
Väljalase: 1940-1943;
Arv: ?

Tank T-35

Relvastus: 76,2 mm haubits L/16, 2 x 45 mm kahurit, 2 kuulipildujat;
Soomuse paksus: 11 kuni 30 mm;
Kaal: 45 tonni;
Mootor: 500 HJ;
Kiirus: 30 km/h;
Meeskond: 11 meest;
Väljalase:1932;
Arv: umbes 70

Tankid

2009-03-02T22:09:00.002+02:00

Saksa tankid

Tank Panzer I

Relvastus: 2 kuulipildujat;
Soomus: 13 mm;
Kaal: 6 tonni;
Mootor: Maybach 100 HJ;
Kiirus: 40 km/h;
Meeskond: 2 meest;
Väljalase: 1934-1939;
Arv: ca 3500

Tank Panzer II

Relvastus: 20 mm kahur KwK 30, 1 kuulipilduja;
Soomus: ees-30 mm, külgedel-15 mm;
Kaal: 10 tonni
Mootor: Maybach 140 HJ;
Kiirus: 40 km/h;
Meeskond: 4 meest;
Väljalase: 1935-1943;
Arv: ca 1700

Tank Panzer III

Relvastus: 50 mm kahur KwK L/42, 2 kuulipildujat;
Soomus: ees-50 mm, külgedel-30 mm;
Kaal: 22 tonni;
Mootor: Maybach 300 HJ;
Kiirus: 40 km/h;
Meeskond: 5 meest;
Väljalase: 1936-1943;
Arv: ca 5600

Tank Panzer IV

Relvastus: 75 mm kahur KwK 40 L/48, 3 kuulipildujat;
Soomus: ees-50 mm, külgedel-30 mm;
Kaal: 22 tonni;
Mootor: Maybach V-12 300 HJ;
Kiirus: 40 km/h;
Meeskond: 5 meest;
Väljalase: 1936-1945;
Arv: ca 5300

Tank Panzer V Panther

Relvastus: 75 mm kahur KwK L/70, 3 kuulipildujat;
Soomus: torn-100, ees-80, külgedel-40 mm;
Kaal: 46 tonni;
Mootor: Maybach V-12 700 HJ;
Kiirus: 46 km/h;
Meeskond: 5 meest;
Väljalase: 1942-1945;
Arv: ca 4000

Tank Panzer VI Tiger

Relvastus: 88 mm kahur KwK 36 L/56, 2 kuulipildujat, leegiheitja;
Soomus : torn-110, ees- 100, külgedel-80 mm;
Kaal: 57 tonni;
Mootor: Maybach 650 HJ;
Kiirus: 37 km/h;
Meeskond: 5 meest;
Väljalase: 1942-1944;
Arv: 1360

Tank Panzer VI B Tiger "Königstiger"

Relvastus: 88 mm kahur KwK 43 L/71, 2 kuulipildujat;
Soomus: ees-185 mm, külgedel-80 mm;
Kaal: 68 tonni;
Mootor: Maybach V-12 700 HJ;
Kiirus: 35 km/h;
Meeskond: 5 meest;
Väljalase: 1944-1945;
Arv: 490

Tank Jagdpanther

Relvastus: 88 mm kahur Pak L/71, 1 kuulipilduja;
Soomus: ees-80 mm, külgedel-50 mm;
Kaal: 46 tonni;
Mootor: Maybach V-12 700 HJ;
Kiirus: 46 km/h;
Meeskond: 5 meest;
Väljalase: 1944-1945;
Arv: 380

Iseliikuvad tankitõrjesuurtükid PAK Selbsfahrlafetten

Relvastus: kas 30, 47, 50, 75 või 76 mm PAK;
Soomus: ees ja külgedel ca 20 mm;
Kaal: 20-40 tonni;
Mootor: erinevad;
Kiirus: 20 kuni 40 km/h;
Meeskond: 3 - 5 meest;
Väljalase: 1940-1943;
Arv: ?

Tankitõrjetank Hetzer

Relvastus: 75 mm kahur KwK 42 L/70, 1 kuulipilduja;
Soomus: ees-60 mm, külgedel-30 mm;
Kaal: 17 tonni;
Mootor: 160 HJ;
Kiirus: 43 km/h;
Meeskond: 4 meest;
Väljalase: 1943-1945;
Arv: 1600

Tankitõrjetank Jagdpanzer "Elefant"

Relvastus: 88-mm kahur PAK 43 L/71,
1 kuulipilduja;
Soomus: ees- 200 mm, külgedel- 80 mm;
Kaal: 70 tonni;
Mootor: 2 x Maybach 320 HJ;
Kiirus: 20 km/h;
Meeskond: 6 meest;
Väljalase: 1942-1943;
Arv: 90

Tankitõrjetank Marder II (Nugis)

Relvastus: 75 mm kahur PAK 40/2 L/46;
Soomus: ees-35 mm külgedel-20 mm;
Kaal: 12 tonni;
Mootor: Maybach 140 HJ;
Kiirus: 40 km/h;
Meeskond: 4 meest;
Väljalase: 1942 - 1944;
Arv: ca 1000

Tankitõrjetank Marder III

Relvastus: 75 mm PAK 40/3 L/46;
Soomus: ees- 20 mm külgedel- 10 mm;
Kaal: 11 tonni;
Mootor: 150 HJ;
Kiirus: 46 km/h;
Meeskond: 4 meest;
Väljalase: 1942 - 1944;
Arv: ca 1200

Tankitõrjetank Jagdpanzer IV

Relvastus: 75 mm kahur StuK L/48, 1 kuulipilduja;
Soomus: ees-60 mm külgedel-30 mm;
Kaal: 25 tonni;
Mootor: Maybach 300 HJ;
Kiirus: 35-41 km/h;
Meeskond: 5 meest;
Väljalase: 1943 - 1945;
Arv: ca 1800

Tankitõrjetank Nashorn (Ninasarvik)

Relvastus: 88 mm PAK 43/1 L/71, 1 kuulipilduja;
Soomus: ees- 30 mm külgedel- 20 mm;
Kaal: 24 tonni;
Mootor: Maybach 200 HJ;
Kiirus: 40 km/h;
Meeskond: 5 meest;
Väljalase: 1943 - 1944;
Arv: 490

Mis juhtus 9/11?

2009-03-01T18:20:00.004+02:00

Järgnevat infot ei pea võtma tõena! See on lihtsalt informatsioon. Selle vastuvõtmine ei ole kohustuslik. Mis on tõde, jääb teie otsustada. See leht lihtsalt üritab teid äratada ja panna oma peaga mõtlema. Ning siin on rida fakte, tänu millele on selge, et 11. septembril, aastal 2001 toimunud New Yorgi terrorirünnaku ametlikus raportis on midagi mäda.

Ametlik raport

Selles raamatus kirjeldatakse, kuidas üheksateist Al-Qaeda terroristi kaaperdasid PABERINUGADE abil neli reisilennukit ja kasutasid neid maailma kõige võimsama sõjaväega riigi ründamiseks. Nad viisid selle ellu ilma vähimagi sõjaväelise sekkumiseta ja MITTE ükski pilootidest ei pidanud vajalikuks anda kaaperdamishäiret. Ühesõnaga, terroristidel õnnestus praktiliselt kõik mida nad plaanisid, samas kui kõikvõimas Ameerika kaitsesüsteem põrus täiesti. Pärast rünnakuid vabandasid võimud, et mitte keegi poleks mitte kunagi arvanud, et midagi sellist võiks juhtuda. Kuid juba see on vale, sest mõned kuud enne rünnakuid toimusid sõjaväelised harjutused, mis sisaldasid nii Maailma Kaubanduskeskuse kui ka Pentagoni ründamist. VIDEO

Kaksiktornid

Mis täpselt põhjustas kaksiktornide hävinemise? Ametliku versiooni kohaselt oli selleks lennukikütuse põlemine, mis nõrgestas hoone teraskonstruktsiooni ja korrused hakkasid üksteise peale vajuma, põhjustades lõpuks nö. "pannkoogiefekti" ning hoonete täieliku hävinemise. Kuid sellel ametlikul põhjendusel on mõned väiksed apsud. Nimelt temperatuur, mille juures ehitusteras sulama hakkab on 1510 kraadi Celsiust, aga lennukikütuse maksimaalne põlemistemperatuur on ainult 1000 kraadi Celsiust.

Pilt 1

Pilt 2

Hea küll, oletame et see ametlik "pannkoogiefekti" teooria on õige. Kuid siis oleks pidanud hoonete keskel olevad tugisambad (central core) osaliselt püsti jääma ning siis külili vajuma. Mitte kunagi ajaloos pole ükski terasbetoon hoone tulekahju tõttu kokkuvarisenud, olgugi et nad on põlenud isegi mitmeid päevi. Need vaesed tornid aga ei pidanud millegipärast eriti kaua vastu. Üks neist (lõunatorn) 56 minutit ja teine (põhjatorn) 1. tunni ja 43 minutit. Kuigi need olid ehitatud kõvasti normidest tugevamaks, kannatamaks kõikvõimalikke ohtusid, kaasaarvatud tornaadod, tugevad tuuled, pommid ja lennukitega kokkupõrked! Miks nad vajusid kokku ilusti püstloodis, tegemata ümbruskonnas mingit suuremat kahju, nagu oleks tegemist hästiorganiseeritud lõhkamisega? Ehitisi õhkivad eksperdid teavad, et kõige raskem on lasta kokku kõrghooneid, sest need reeglina vajuvad külili nagu kõrged puud. Kõrghooned eeldavad suunatud lõhkelaengute kasutamist. Kaksiktornid vajusid kokku puhtalt ja sümmeetriliselt praktiliselt oma "jalajälje" peale. Tornide varemetest tehtud fotodel on näha korralikult lõigatud teraslatte (pilt 1), mis näevad välja nagu peale hoonete kontrollitud lõhkamist. Ning mis sädemed langevad ühest tornist (pilt 2)? Kas see võib olla termiit, mida kasutatakse terasbetoon hoonete kontrollitud lõhkamisel? VIDEO Ning miks oli kaksiktornide ja hoone nr. 7 all sulanud terast ja seda isegi veel kuu peale sündmust. VIDEO Seda ei saanud ju ometi põhjustada lennukikütuse põlemine, eriti mis puutub hoonesse nr. 7.
Paljud tuletõrjujad, politseinikud ja teised pääsenud räägivad plahvatustest enne hoonete kokkukukkumist (pildid 3 ja 4 ning VIDEOD 1 ja 2). Ning mõned teadsid juba ette, et need hooned hävivad.

Pilt 3

Pilt 4

Hoone nr. 7

Miks see hoone kokku kukkus, kui sinna ei lennanud sisse ühtegi lennukit? Võimud on öelnud, et hoone oli nõrgenenud tulekahjus, mille põhjustas kaksiktornide kokkuvarisemine. Kuid see polnud kindlasti nii suur tulekahju (pildid 5 ja 6), et see oleks sellisele terasbetoon hoonele saatuslikuks saanud. Hoone põles ainult kolmest kohast, paari korruse ulatuses. Sellega oleks toime tulnud ka tavaline sprinklersüsteem. Kas me peaks uskuma, et tänu sellele tulekahjule tuli hoone alla sümmeetriliselt, peaaegu vabalanguse kiirusel ja praktiliselt oma „jalajälje“ peale?

Pilt 5

Pilt 6

Suurbritannias, BBC uudistes oli lõik hoone nr. 7 kokkuvarisemisest. Kuid see oli eetris 20 minutit enne õiget aega ja hoone ise oli reporteri seljataga selgesti nähtav. VIDEO Kuidas nad seda teadsid?
WTC omanik, Larry Silverstein, tunnistab ausalt üles, et nad lasid hoone õhku! VIDEO Sellist lõhkamist ei ole võimalik teha mõne tunniga, see võtab päevi kui mitte nädalaid. Planeerimine, ettevalmistused, lõhkelaengute paigaldamine. Millal ja miks oli seda tehtud? Ja kuidas nad teadsid?

* Sellised näevad välja õnnetuse tagajärjel kokkuvarisenud hooned.
Ükski neist ei ole vajunud oma "jalajälje" peale ja ka betoon pole tolmuks muutunud.
Seda on võimalike teha ainult kontrollitud lõhkamisega!

Pentagon

Pilt 7

Väidetavalt rammis Pentagoni Boeing 757 (American Airlines'i lend number 77 Dullesest Los Angelesi). Pentagoni tekkinud augu suurus oli umbes 19,8 m lai ja 22,3 m kõrge. Kuid meie Boeing 757 tiibade siruulatus on u. 38 m, pikkus u. 47 m ja kõrgus u. 13,6 m. Nende andmete järgi ei mahu terve lennuk sinna auku (pilt 8). Järelikult peaks pool lennukist sealt välja jääma. Aga nagu näha (pilt 7) ei ole seal midagi. Ka ei ole kummalgi augu poolel jälgi tiibade tekitatud kahjustustest. Järelikult ei saa lennuk olla ka hoone sees. Aga kus ta siis on?

Pilt 8

Pilt 9

Olgugi, et tegemist on maailma ühe kõige valvatuma rajatisega ei ole ühtegi
korralikku pilti ega videot, mis näitaks kuidas lennuk hoonesse lendab. Ja ainukesed, mis on ei näita selgelt midagi. Veelgi enam, tekitavad rohkem kahtlusi (pilt 9 ja VIDEO). Ka auk Pentagonis on kuidagi kahtlane. Väga sirgete äärtega ning kui hoolikalt vaadata (pilt 10), paistavad sealt asjad, mis oleks pidanud kui mitte ära põlema, siis vähemalt kahjustusi saama. Ja mis põhjustas selle augu Pentagoni "kolmandas ringis" (pilt 11)? Võis see olla lennuk või siis hoopis rakett? VIDEO

Pilt 10

Pilt 11

Lend 93, Pennsylvania, Shanksville

Pilt 12

Shanksvillis kukkus alla Boeing 757 (American Airlines'i lend number 93), kuna reisijad hakkasid kaaperdajate üle võimust võtma ning terroristid olid sunnitud lennuki vastu maad suunama. Aga kus on lennuki vrakk (pildid 12 ja 13)? Kui Boeing 757 alla kukub, siis peaks ikka midagi alles ka jääma, nagu pildil 14 näha. VIDEO Mis sellega siis juhtus? Tulistati alla? Seda ütles ka Donald Rumsfeld! VIDEO Või maandus lennuk kuskil mujal?

Pilt 13

Pilt 14

Tulekindel pass

Ametlikuks tõestuseks sellele, et rünnakud korraldasid terroristidest kaaperdajad, on Satam Al Suqami pass, mis leiti kaksiktornide lähedalt. Mõelgem nüüd, kuidas on võimalik, et see pass sai lennata taskust välja, läbi lennuki kere, hoone seina ja kohutava tulemöllu, otse FBI meeste jalge ette? Ning hiljem selgus, et see mees on hoopis elus (ja ta pole ainuke kes kaaperdajatest elus on). Valitsus vabandas ja ütles, et see oli eksitus ning rohkem ei ole sellest midagi kuulda olnud.

President Bushi apsud

Kui Bushilt küsiti, mõned kuud peale rünnakuid, et mida ta tundis, kui ta kuulis esimesest rünnakust kaksiktornidele, siis ta alustas sellest, et ta nägi kuidas esimene lennuk torni rammis. Kuid see on täiesti võimatu, sest ruumis kus ta sellel hetkel viibis ei olnud töötavat telekat ja video esimese lennuki rünnakust läks eetrisse alles järgmisel päeval! VIDEO

Kokkuvõtteks:

Nüüd tekib küsimus, kas on võimalik, et Ameerika valitsus võis need rünnakud ise korraldada või neile kaasa aidata? Aga miks oleks pidanud nad seda tegema? Põhjuseid on mitmeid.

The Project for the New American Century ehk PNAC (üks huvitav koht dokumendis on järgmine: "Üleminekuprotsess ("Uue Maailma Korrani"), kuigi see tookski kaasa revolutsioonilise muudatuse, saab olema pikk, kui ei juhtu mingit eriti suurt sündmust - nagu uus Pearl Harbor ."), Ameerika kodanike inimõiguste piiramine, nafta, Larry Silversteini kindlustus jt. (VIDEOD 1 ja 2)

Ma usun, et see materjal siin, kas pani teid mõistma ametliku versiooni valelikkust või vähemalt kahtlema selle tõesuses. Kuid see info on ainult jäämäe veepealne osa. Kui teil tekkis huvi ja soovite veel infot ja tõestust, siis palun. Kõiki veebilehti on raske märkida, aga siin on mõned neist:

http://www.zone.ee/mets443/119.htm Eestikeelne ja päris põhjalik.
http://www.infowars.com ja http://www.prisonplanet.com Väga korralikud lehed nii 9/11'ni ja üldse "Uue Maailmakorra" kohta.
http://www.vt911.org/final911Sites.htm Ning siin on terve ports linke selleteemalistele lehtedele.

On ka filme, mis eranditult kõik on kas Google Videos või kuskil mujal vabalt vaatamiseks üleval. Ka saab neid torrentitest väga kergesti. Siin on mõned lingid:
Plane Site Estonian Version Eestikeelsete subtiitritega
Loose Change Final Cut
TerrorStorm Deluxe
Martial Law 9/11: Rise of the Police State

Vaata veel LINKIDE LEHELT!

Ka leiab palju huvitavat, kui toksite Googlesse või Google Videosse järgnevad märksõnad:
World Trade Center, WTC, WTC7, NIST, FEMA, Controlled Demolition, Freedom to Fascism, Thermate, Thermite, 9-11, September 11th, George Bush, Dick Cheney, NORAD, FAA, FBI, CIA, NSA, Larry Silverstein, William Rodriguez, Alex Jones, Loose Change jne.

Olen leidnud ka paar eesti keelde tõlgitud raamatut. Prantsuse uuriva ajakirjaniku Thierry Meyssani koostatud "11. september 2001. Koletu Pettus" ja Kanada ajakirjanik Peter Scoweni "Ameerika Must Raamat".

Veel veidrat:
Kui 20. dollariline õigesti kokku murda, tekivad mõlemale küljele kummalised kujutised (pilt 15). Ma arvan, et ei ole vaja mainida mida need meenutavad. Kokkusattumus?

Pilt 15

NB: Kui te mõistate, kuidas inimesi pidevalt lollitatakse ja soovite nende ärkamisele kaasa aidata, siis palun jagage seda lehte või ükskõik millist linki sellelt lehelt oma sõpradele, sugulastele ja tuttavatele! Sest informatsioon ja suutmine oma peaga mõelda on kõige võimsamad relvad, selle globaalse manipuleeriva Eliidi vastu. Eesmärgini ei jõuta mitte nii, et üks inimene püüab kõike teha, vaid siis, kui igaüks teeb natuke! Ja kui te enda tulevikust ei hooli, siis mõelge korraks millises maailmas meie lapsed elavad ning kui palju nad ise saavad oma elu üle otsustada! Kuid siinkohal tuleb kindlasti äramärkida, et paljud inimesed ei taha ärgata. Niisiis, ärge suruge neile oma maailmavaateid peale. See on nende õigus ja vabadus, olla pime ja magada. Ei ole võimalik aidata inimest, kes ennast ise aidata ei taha. Nii on ka kahjuks nendega.

2009-03-01T18:20:00.000+02:00

Ametlik raport

Kaksiktornid

Pilt 1

Pilt 2

Pilt 3

Pilt 4

Hoone nr. 7

Pilt 5

Pilt 6

Pentagon

Pilt 7

Pilt 8

Pilt 9

Pilt 10

Pilt 11

Lend 93, Pennsylvania, Shanksville

Pilt 12

Pilt 13

Pilt 14

Tulekindel pass

President Bushi apsud

Kokkuvõtteks:

Nüüd tekib küsimus, kas on võimalik, et Ameerika valitsus võis need rünnakud ise korraldada või neile kaasa aidata? Aga miks oleks pidanud nad seda tegema? Põhjuseid on mitmeid.

Vaata veel LINKIDE LEHELT!

Veel veidrat:
Kui 20. dollariline õigesti kokku murda, tekivad mõlemale küljele kummalised kujutised (pilt 15). Ma arvan, et ei ole vaja mainida mida need meenutavad. Kokkusattumus?

Pilt 15

The Curious Case of Benjamin Button Movie Trailer

2009-03-01T14:17:00.001+02:00

Roswelli juhtum/UFO-d

2009-02-22T21:41:00.001+02:00

Materjal pärineb: Universum-Extra 3-1996 ja on vene uurija G.Koltshini sulest
New Mexico osariigis, USA, toimunud UFO-katastroofi kirjeldavas dokumendis öeldakse: "Rantshoomanik teats, et New Mexico osariigis, 75 miili Roswelli lennuväebaasist loodes juhtus õnnetus mingi tundmatu objektiga."

07. juulil 1947.a. võeti ette salajane operatsioon, et toimetada selle objekti tükid paika, kus neid saaks teaduslikult uurida. Õhuluure tegi kindlaks, et enne plahvatust oli objektist nähtavasti välja kukkunud neli väikest inimesesarnast olendit. Nad langesid maa peale tükkidest kaks miili ida pool. Kõik neli olid surnud ning leidmiseni jäänud nädala jooksul juba lagunenud ja röövloomadest moonutatud. Erirühmale anti ülesanne transportida nad uurimiseks.

Tsiviilisikutest ja sõjaväelastest pealtnägijad instrueeriti, et nad ei tohi nähtut avalikustada, reporteritele aga jagati desinformatsiooni, nagu oleks tegemist allakukkunud meteosondiga.

Kindral Twining ja doktor Bush organiseerisid presidendi korraldusel objekti salajase uurimise. Selle põhjal tehti 19. septembril 1947.a. esialgne järeldus, et tegemist on tõenäoliselt uurimislaevaga, mis tegutses lähiraadiuses.

Objektis viibinud nelja olendi surnukehade analüüsi esialgne kokkuvõte pärineb 30. novembrist 1947.a., ja kõlas nõnda: kuigi olendid olid väliselt inimesetaolised, ei sarnanenud nad bioloogiliselt ega evolutsiooniliselt inimestega. Loodi termin "maaväline bioloogiline olend" (extraterrestrial biological entity e. EBE ).

Pärast seda kui oli kindlaks tehtud, et objekt pole mingi maapealse riigi loodud, tehti mitmesuguseid oletusi: kust see võis pärit olla ja kuidas oli ta sinna sattunud? Tema lähtepunktiks võinuks olla planeet Marss, kuigi mõned teadlased eesotsas doktor Menzeliga arvasid, et tõenäoliselt on tegemist hoopis teisest päikesesüsteemist kohalelennanud olenditega. Tükkidelt avastati kirju, mida ei suudetud deshifreerida. Katsed avastada objekti liikumisprintsiip jäid tagajärjetuks. Tiibu, propellereid, reaktiivmootoreid jms. ei olnud, puudusid ka elektrilised ja elektroonilised seadmed.

Üksikasjalisemaid andmeid selle õnnetuse kohta on toodud Ch. Berlitzi ja W.Moore'i raamatus "Roswelli juhtum" ja T.Goodi raamatus "Ülisalajane", samuti S.Friedmani dokumentaalfilmis "UFOd on olemas". Andmed saadi, küsitledes 92 pealtnägijat, kes olid olnud seotud 1947. a. juulis toimunud UFOkatastroofiga. 31 neist, sealhulgas endised luureohvitserid ja salateenistuse töötajad olid seni seda teavet varjanud. Materjalide analüüs võimaldab kujundada juhtunu kohta ligilähedase pildi.

Roswell Net
Roswelli leheküljed katastroofi kohta

1947.a 2. juuli õhtul lendas tundmatu helendav kettakujuline objekt suure kiirusega üle Roswelli loode suunas. Linnast 75 miili kaugusel sattus see äikese kätte, sai välgutabamuse, plahvatas ning osa sellest kukkus alla. Keegi rantshoomanik oli äikese ajal kuulnud imelikku plahvatust ning rantsho lähedalt leiti hulk kergeid tükke.

Pärast plahvatust muutis vigastatud objekt nähtavasti suunda ning lendas lääne poole kaldudes veel 150 miili, enne kui kukkus Socorro linnast lääne pool alla. Sealt avastas selle 3. juuli hommikul grupp arheoloogiaüliõpilasi.

Samast leiti ka inimesesarnaste olendite kehad.

Allakukkunud objekt kujutas endast leidjate sõnul ümmarguse kujuga metallist lennuaparaati, mille läbimõõt oli umbes 9 meetrit. Aparaadi üks serv oli tugevasti viga saanud, navigatsiooniseadmed ja liikumapanev mehhanism aga plahvatusest täiesti purustatud. Leitud inimesesarnastel olenditel olid väga suured juusteta pead, suured sügaval asetsevad silmad, suu- nina- ja kõrvaavad ning ebaproportsionaalselt pikad käed ja sõrmed. Nende riided olid hallid ja paistsid olevat ühes tükis. Tõmblukke, rihmu ega nööpe polnud näha. Näis, et kõik nad olid mehed.

Sõjaväelased piirasid paiga sisse ning käskisid kõigil lahkuda ja nähtu salajases hoida.

8. juulil 1947.a. teatas Roswellis baseeruva 509. pommitusrühma informatsiooniohvitser ajakirjanikele, et nad olid saanud enda käsutusse vigastatud "taldriku". See teade avaldati kohe kolmes kohalikus ajalehes. Paraku lõpetati andmete levitamine õige pea ja Albuquerque raadiojaam sai Föderaalselt Juurdlusbüroolt käsu eetris olev saade kohe lõpetada, sest materjal on salastatud. Pressikonverentsil teatas lennuväe esindaja, et tegemist on allakukkunud meteosondi jäänustega.

Paljutähendav on seegi, et Roswelli lennuväebaasi juhtkond varjas rusud leidnud rantshoomanikku nädal aega ajakirjanike eest ja keelas tal nende küsimustele vastata, hiljem aga konfiskeeris ka tema poja kogutud tükkide kollektsiooni.

Roswelli baasi ohvitseridel keelati kategooriliselt sellest juhtumist rääkida ja varsti viidi nad üle teistesse baasidesse. UFO tükid toimetati lennukiga Wright-Pattersoni lennuväebaasi uurimiseks. 509. pommitajate rühma luureohvitser major Jesse A.Marcel, kes oli 1947 .a. nende tükkide kogumisega tegelenud, teatas 1978.a., et plahvatus oli need umbes 3 km2 suurusele territooriumile laiali paisanud.

"Palju tükke oli väga õhukesest ja kergest lehtalumiiniumi meenutavast materjalist, mis ei põlenud ja oli nii vastupidav, et seda ei saanud ei painutada, katki rebida ega lõigata; tükkide mõõtmed ulatusid meetrini, kõige suurem aga oli nelja meetri pikkune. Palju oli ka vastupidavat pruuni pärgamenditaolist materjali."

Veel oli leitu hulgas väikesi ruudukujulise ristlõikega latte, mis olid tehtud läikivast elastsest materjalist ja millel leidus hieroglüüfisarnaseid märke. Leiti ka mingeid näiliselt sünteetilisest materjalist juhtmeid.

Loetelu lõpetasid must mõnetollise ristlõikega metallkarp ja mingi fooliumitaolisest materjalist osa, mis meenutas äärisega torutükikest.

Marcel oli tükid ise kokku kogunud ja väitis, et need ei saa kuidagi olla mingi meteosondi või maapealse tehnilise seadme jäänused. Tükid olid nii suurele territooriumile laiali pillatud, et see eeldas tugevat plahvatust. Marcel arvas, et need võisid olla hoopis mõne teise õhus plahvatanud UFO tükid.

Socorro linnast lääne pool avastatud vigastatud kettakujuline objekt ja tundmatute olendite kehad toimetati saladuskatte all California osariigi Edwardsi lennuväebaasi.

W.Moore oletab, et rantsho piirkonnast leitud rusude lugu fabritseeriti nimme, et juhtida ajakirjanduse tähelepanu Socorro-lähedase objekti ja meeskonnaliikmete kehade leidmiselt kõrvale. Kui see tõepoolest nii on, siis plaan õnnestus.

Grupp Ühendriikide UFOvastaseid eesostsas professor Philip J.Klassiga püüdis tõestada, et dokument, milles kirjeldati seda UFOkatastroofi, on võltsing.

Esiteks polnud dokument trükitud mitte LKA blanketile, vaid tavalistele paberilehtedele;
Teiseks näis ühel "Majestic-12" dokumendil olev lõik, mis puudutas "rahvusliku julgeolekuga seonduvat täiesti salajast informatsiooni", olevat 10 aastat hiljem juurde kirjutatud;
Kolmandaks ei olevat sellele pandud tempel "declassified!", mis salastatuse tühistab, kinnitatud ametiisiku allkirjaga.
Paraku osutusid UFOvastaste argumendid objektiivsel analüüsimisel paikapidamatuks.

Fakt, et endine LKA direktor admiral Roscoe H.Hillenkoetter läks pärast erruminekut autoriteetse ufoloogilise organisatsiooni NICAP juhatusse, annab kaudselt tunnistust sellest, et nimetatud dokumendi võis koostada just tema. Märkimisväärne on seegi, et T.Goodi raamatule "Ülisalajane", milles mainitud dokument ilmus, on sissejuhatuse kirjutanud Suurbritannia tuntud riigitegelane lord Norton Hill.

Timothy Good

Katseis tõestada, nagu poleks 1947.a. juulis aset leidnud mingit UFOkatastroofi, oli teisigi.

Vene ajakirjandusest vilksatas 1987.a. läbi teade, et 1947.a. 2. juulil olevat Roswelli piirkonnas alla kukkunud Saksa trofeerakett "Vau-2", mille ameeriklased olid New -Mexico osariigi White Sandsi polügoonilt katsetamiseks üles lasknud. Leitud olendid olevat aga olnud reesusahvid, kes olid paigaldatud raketi peaossa ja plahvatuses hukkunud.

Seda versiooni kontrollides selgus järgmist. Üksikasjalikud andmed White Sandsi polügoonilt aastatel 1948-1951 üleslastud rakettide "Vau-2" kohta on esitatud V.Ley raamatus "Raketid ja kosmoselennud" (1961) ning R.Boyle'i raamatus "Atmosfääri ülemiste kihtide rakettuuringud" (1957).

Nende andmete kohaselt ei olnud White Sandsi polügoonil 2. juulil 1947.a. üldse mingeid starte. Ajaliselt lähimad "Vau-2" üleslaskmised olid leidnud aset 15. mail, kui rakett kukkus alla 56 km kaugusel, ja 10. juulil, kui rakett tõusis 16 km kõrgusele ja kukkus alla 2 km kaugusele.

Üldse lasti rakette "Vau-2" üles peaaegu vertikaalselt ning seetõttu ei lennanud nad enne allakukkumist kaugemale kui 70 km. Tundmatu objekti plahvatus- ja allakukkumiskoht olid rakettide stardipaigast rohkem kui 200 km kaugusel.

Rakette "Vau-2" , milles olid ahvid, lasti üles 1948.a. juulist 1949.a. juulini. Tegemist oli reesusmakaakidega, kelle pikkus oli ainult 65 cm, kuna objekti lähedalt leitud tundmatud olendid olid 4 jalga, s.o. 120 cm pikad. Ilmselt ei saanud 2. juulil 1947.a. Socorrost lääne pool allakukkunud objekt olla "Vau-2".

Suutmata ümber lükata operatsiooni "Majestic-12" reaalsust, tegid "paljastajad" veel ühe kohmaka katse tõestada, et 1947.a. juulis ei olnud üldse mingisugust UFOkatastroofi. 1989.a. teatas vene nädalaleht "Poisk", et 1947.a. juhtus avarii "ühe kosmoselaevaga, mille pardal olid ahvid", selle avarii uurimiseks olevatki algatatud projekt "Majestic-12". Paraku ei olnud 1947.a. mingeid kosmoselaevu, ahve lasti aga üles vanades Saksa rakettides.

Kaudseks tõendiks, et 1947.a. juulis leidis tõepoolest aset UFOkatastroof, võib pidada Föderaalse Juurdlusbüroo toonase direktori Edgar J.Hooveri käega kirjutatud resolutsiooni. Lennuväeluure oli palunud, et neile osutataks lendtaldrikute kohta andmete kogumisel abi. Kuupäeva "15. juuli 1947" kandvas resolutsioonis kirjutas Hoover muu hulgas järgmist: "Enne nõustumist peame nõudma vaba juurdepääsu kettale, mille sõjavägi oma valdusesse võttis, ilma et oleks lasknud meil seda isegi pealiskaudselt uurida." Selle dokumendi koopia on koos Hooveri resolutsiooniga Ameerika ajakirjanduses ilmunud.

Ühtlasi tehti kindlaks, et lennuväe materiaal-tehnilise üksuse ülem kindralleitnant Nathan Twining, kes 1947.a. septembris esitas oma kuulsa, UFOde uurimise vajadust propageeriva ettekande, lendas 8. juulil 1947.a. ootamatult kolmeks päevaks New -Mexico osariiki, jättes ära varem planeeritud läänerannikureisi.

Ameerika lennuväe juhtkond annab millegipärast põiklevaid vastuseid, kui kõne alla tulevad admiral Hillenkoetteri dokumendi tõepärasus ja 1947.a hukkunud UFO. Öeldakse üksnes, et kõik selle kohta käivad dokumendid olevat hävitatud - no comments!

Teine katastroof
See leidis aset 1950.a. ja sellest on jutt admiral Hillenkoetteri koostatud dokumendis väga lühidalt:

"6. detsembril 1950.a. kukkus alla teine objekt, võimalik, et analoogilist päritolu, olles lennanud suure kiirusega atmosfääris mööda pikka trajektoori. Objekt lõikus maasse El Indio Guerro piirkonnas Texase ja Mehhiko vahelise piiri lähedal. Uurimisgrupi kohalejõudmise ajaks oli suurem osa jäänuseid ära põlenud. Allesjäänud materjalid toimetati uurimiseks New -Mexico osariigis asuvasse Sandia aatomienergia komisjoni baasi. Mitmel põhjusel arvati kaua ekslikult, et see õnnetus juhtus 1948.a. juulis, ning sündmuspaigaski polnud täit selgust. Õiget kuupäeva mainiti alles 1982.a."

USA ajakirjanduses avaldatud andmete analüüs lubab oletada, et katastroof leidis aset järgmiselt.

Washingtoni osariigis USA läänerannikul asuvas radarijaamas avastati umbes 4000-kilomeetrise tunnikiirusega kagu poole lendav tundmatu objekt. Mehhiko piiri lähedal õhus viibiv hävitaja F-94 tegi kindlaks, et see kukkus alla Mehhiko territooriumil Del Riost 50 km edelas. Ühendriikide esindajate saabumiseni valvasid ketast Mehhiko sõdurid.

Kirjelduste järgi otsustades oli tegemist metallkettaga, mille läbimõõt oli umbes 30 m ja kõrgus 9 m. Plahvatuse ja põlemise tagajärjel oli see tugevasti kannatada saanud. Aparaadi seest leiti 130-140 cm pikkuse olendi surnukeha. Olendil oli suur juusteta pea, kätel neli sõrme, seljas metalsest kangast ülikond. (Teistel andmetel leiti kuue sellise olendi kehad.) Tehti üle 500 foto.

Objekti ja olendi(te) jäänused paigutati Ameerika lennuväe autodele ja veeti USAsse.

1980.a. õnnestus Ühendriikide UFOuurijatel saada selle olendi surnukehast tehtud kahe foto negatiivid: mereväeluure fotograaf, kes oli tegelnud White Sandsi polügoonil salajaste tuumakatsetuste pildistamisega ja saadetud siis kiiresti Mehhikosse purunenud UFOt pildistama, oli need säilitanud. Negatiivide analüüs näitas, et need olid tehtud 30 aastat tagasi.

Objekt oli alla tulnud White Sandsi polügoonist 500 km kaugusel, niisiis ei tule "Vau-2" ja ahvid üldse kõne alla, sest "Vau-2" maksimaalne lennukaugus oli ainult 300 km.

Selle UFOkatastroofi kaudseks tõendiks võib pidada dokumenti, milles USA riigisekretär D.Marshall pöördub Mehhiko valitsuse poole palvega lubada Ameerika sõjaväelastel ületada piir, et vedada ära Mehhiko territooriumil allakukkunud lennuaparaadi jäänused.

Kolmas katastroof
T.Goodi raamatus on ära toodud veel ühe UFOkatastroofi kirjeldus. See juhtum leidis aset 25. märtsil 1948.a. Azteci linnast (New -Mexico osariik) 12 miili kirdes.

Tundmatu objekti avastasid üksteisest sõltumatult kolm radarijaama. Selle allakukkumisest kanti ette õhukaitse komandopunkti, kust informatsioon otsekohe kindral Marshalille edastati. Marshall võttis omakorda ühenduse grupi "Majestic-12" juhiks oleva dr. Bushiga ning kuus teadlast sõitsid sündmuskohale.

Kirjelduse järgi otsustades kujutas allakukkunud objekt endast umbes 30-meetrise läbimõõduga ketast, millel olid illuminaatorid ja kuplikujuline moodustis. Aparaat oli rängalt vigastatud. Tehtud oli see tundmatust kergest ja väga tugevast metallist, mida ei võtnud teemantpuurid ja mis pidas vastu 10 0000 temperatuurile.

Kupli sees asuvas 5,5 meetrise läbimõõduga kabiinis olid juhtimispult, millel leidus hieroglüüfisarnaseid märke, ja ekraanid, millel helendasid tundmatud sümbolid, kuid mingeid juhtmeid ei paistnud olema. Leiti ka dokument: pärgamenditaolise materjali lehed olid kaetud tundmatute sanskritti meenutavate hieroglüüfidega. Marshall andis selle analüüsida parimatele krüptoloogidele, kuid analüüsi tulemusi ei avalikustatud.

Objektist leiti 14 120 cm pikkust söestunud surnukeha. Neil inimtaolistel olenditel oli tumepruun nahk, suured silmad ning pikad ja peenikesed käed. Nad kaalusid ainult 16 kilo.

Kolme päeva pärast toimetati objekt ja kehad salaja Los Alamosesse, kuhu nad jäid aastaks, hiljem aga viidi Ohio osariigi Wright-Pattersoni lennuväebaasi, kus neid hoolega uuriti.

Admiral Hillenkoetteri dokumendis pole seda katastroofi mainitud, mistõttu selle tõepärasuses võiks kahelda. On aga siiski kaks tõendit, mis kinnitavad, et a. 1947-1950 leidis aset kolm UFOkatastroofi.

USA endine riigisekretär kindral Marshall teatas 1951.a. doktor Alexanderile, et talle on teada kolm UFO hädamaandumise juhtumit, mis lõppesid meeskondade hukkumisega, ning et USA võimud said objektid ja surnukehad oma valdusesse.

Säilinud on ka 22. märtsil 1950 FJB direktorile E.Hooverile saadetud memorandum, milles on öeldud järgmist:

"Üks lennuväe esindaja teatas, et New -Mexico osariigis on kätte saadud kolm allakukkunud lendavat taldrikut. Need olid ümmarguse kujuga, umbes 17-meetrise läbimõõduga, keskel kõrgem koht. Iga taldriku sees oli 3 meetripikkust inimesesarnast olendit, kes olid riietatud õhukestesse metalsetesse ülikondadesse, mis meenutasid katselendurite ülekoormuskombinesoone.

Oletatakse, et need New -Mexico osariigis asetleidnud katastroofid toimusid sealse võimsa radarijaama mõju tagajärjel: lendavate taldrikute juhtimissüsteemid võisid selle toimel rivist välja minna."

Objektide mõõtmete ja meeskonnaliikmete arvu kohta käivate andmete vasturääkivusi võib seletada sellega, et kogu vastav teave on äärmiselt salastatud. Pealegi on nendest sündmustest möödunud palju aega, mistõttu uurijate käsutusse jõuab juba osaliselt moonutatud informatsioon.

Oletatavad katastroofid
Ühendriikide ufoloogi Leonard Stringfieldi andmetel on sõjajärgsetel aastatel toimunud 28 UFOkatastroofi - neist 12 USA territooriumil ja 16 teistes maades.

Stringfieldi, Goodi jt. uurijate teada juhtusid UFOkatastroofid USA territooriumil järgmistel aegadel:

1947 .a. Arizona osariigi Phoenixi linna lähedal
1948.a. juulis California osariigis Mojave'i kõrbes
1952.a. Californias
1953.a. Arizona osariigis
1954.a. New Yorgi osariigis
1957.a. USA loodeosas
1962.a. New -Mexico osariigis
1964.a. Kansase osariigis
1965.a. Pennsylvania
1975.a. Michigani osariigis
1977.a. Norfolki lähedal
Teistes maades toimunud oletatavad katastroofid
1950. ja 1978. a. katastroofid Argentiinas
1952.a. Teravmägedes
1953.a. Lõuna -Aafrika Vabariigis
1955.a. Helgolandi saarel
1959.a. Poolas Gdynia lähedal
1978.a. Rootsis
Kaks katastroofi olevat aset leidnud Hiinas ( aastaid pole teada)
Muidugi tuleb neisse sõnumitesse suhtuda reserveeritult, sest need on võetud mitteametlikest allikatest ega toetu konkreetsete pealtnägijate tunnistustele.

Ühendriikide ufoloogid tegid ebaõnnestunud katse saada andmeid Teravmägedes asetleidnud hõbedase ketta avarii kohta. NICAP tegi USA Norra saatkonna kaudu järelepärimise ning sai 1958.a. ametliku vastuse, et materjal on ülisalajane ja seda ei saa anda NICAP-i käsutusse.

Ch. Berlitz väitis raamatus "Roswelli juhtum", et president Eisenhower sõitis 1954.a. veebruaris spetsiaalselt mitmeks päevaks California osariiki Palm Springsi sõbrale külla. Suurima saladuskatte all olevat ta sealt siirdunud lähedal asuvasse Edwardsi lennuväebaasi, et vaadata üle vigastatud UFOd. Varsti pärast ülevaatust olevat need viidud kolme veoautoga Wright-Pattersoni lennuväebaasi.

ICUFON-i andmete kohaselt oli Wright-Pattersonis 1952.a. peale uuritud kaheksat avarii läbiteinud UFOt. Objektide uurimine jätkus ka 70. aastatel.

Berlitz kirjutas, et 1978.a., mil kurikuulus angaar nr. 18-a üldsuse tähelepanu keskmesse tõusis, viidi vigastatud kettad ja meeskonnaliikmete surnukehad sellest baasist ära.

Leidub tunnistajaid, kes väidavad, et on näinud 5 minutit kestvat filmi avatud luugiga kettast, mis oli poolenisti liiva sisse tunginud.

Humanoidide anatoomilise ehituse kohta on näiteks väidetud, et nende kaal ei ületa 20 kg, hambaid, seede- ja suguorganeid neil ei olevat, vere asemel olevat aga mingi värvitu vedelik. Andmed pärinevad lahkamise juures viibinud arstilt, kelle nime pole kusagil teada.

1981.a. kirjutas aga kunagine presidendikandidaat B.Goldwater, et vigastatud UFOsid ja nende meeskonnaliikmete laipu puudutav info on nii salastatud, et sellele pole võimalik ligi pääseda.
_________________
I'm god!

Mis juhtus parvlaev Estoniaga?

2009-02-21T11:51:00.001+02:00

Ametlik versioon

Varsti pärast parvlaeva uppumist moodustati karastroofi uurimiseks Rootsi, Eesti ja Soome esindajatest ühine laevahuku uurimiskomisjon Joint Accident Investigation Commission (JAIC). 1997. Aastal detsembris esitas JAIC lõppraporti, valitsuse ametliku selgituse, miks õnnetus oli juhtunud.
Eesti lipu all seilanud ro-ro tüüpi parvlaev lahkus Eesti pealinnast Tallinnast 27. Septembril kell 19.15 [Eesti aja järgi], alustades plaanikohast reisi Rootsi pealinna Stockholmi. Selle pardal viibis 989 inimest, neist 803 reisijat.
Reis kulges normaalselt. Meresõidutingimused Eesti ranniku lähedal olid mõõdukad, kuid muutusid avamerele jõudmise järel karmimaks. Kaalu jaotus laeva ristteljel, lasti paigutus ja pakpoordist puhuv tuul tingisid selle, et laev oli kergelt tüürpoordi poole kaldus.
Reisi jooksul tuule kiirus järk-järgult kasvas ja tuul pöördus edelasse. Nähtavus oli üldiselt üle 10 meremiili. Südaööl puhus edelatuul kiirusega 15-20 m/s, suuremad lained kerkisid 3-4 meetrini. Laeva külg- ja pikiõõtsumine tugevnesid aegamisi ning mõned reisijad jäid merehaigeks. Umbes kell 00.25 jõudis Estonia oma teekonna keskpunkti ja jätkas sõitu kursil 287 kraadi Stockholmi suunas. Kiirus oli umbes 14 sõlme ja lained tulid vastu vasakut vöörinukka. Tugevneva külgõõtsumise tõttu lasti välja stabilisaatorid.
Autotekil kuulis valvemadrus pisut enne kella 01.00 laeva vööri poolt metalset kolksatust, nagu oleks laeva tabanud ränk laine. Ta kandis kuuldust ette, kontrollis visiiri lukustussüsteemi ja teatas sillale, et kõik paistab korras olevat.
Kell 01.00 asus sillale vahetusmeeskond.
Umbes kell 01.05 alanud iseäraliku heli kuulsid järgmise 10 minuti jooksul mitmed reisijad ja mitu oma kajuteis viibinud vabavahis meeskonnaliiget.
Kui valvemadrus pärast vahikorra vahetust ringkäigult tagasi tuli, jõudis ta järele kaptenile ja sisenes kohe tema järel kaptenisillale. Varsti pärast seda saadeti ta tagasi autotekile, et selgusele jõuda helide põhjuses. Aga sinna jõuda tal ei õnnestunud.

Umbes kell 01.15 rebenes visiir vööri küljest ja vajus üle vöörtäävi. Ramp rebiti täielikult lahti, mistõttu autotekile valgus tohutul hulgal vett. Väga kiiresti kaldus laev tugevasti tüürpoordi. Estonia pöörati pakpoordi ja vähendati kiirust.
Reisijad tormasid treppidest üles, paljudes kohtades puhkes paanika. Suur hulk reisijaid jäi oma kajutisse lõksu ega pääsenud enam välja.
Neil reisijatel, kel õnnestus pääseda paaditekile, jagati päästeveste. Nad hüppasid või uhuti merre.
Umbes kell 01.20 hüüdis nõrk naishääl laevaraadio kaudu: „Häire, häire, laeval on häire!“
Esimene Estonialt pärit appikutsesignaal Mayday võeti vastu kell 01.22. Teine hädasignaal anti kohe pärast seda ning kell 01.24 oli ohuteate Mayday kätte saanud juba neliteist laevadel ja kaldal asuvat raadiojaama.
Umbes samaks ajaks peatusid kõik neli peamasinat. Peageneraatorid lülitusid välja pisut hiljem, automaatselt käivitus varugeneraator, mis varustas vooluga olulisi seadmeid ning reisijate ala ja tekil paiknevaid avariivalgusteid. Kreenis laev jäi nüüd küljega lainete poole triivima.
Kalle paremparda poole kasvas üha ja vett tungis kajutitekkidele. Kajutite üleujutamine jätkus kiiresti ja laeva tüürpoord vajus umbes kell 01.30 vee alla. Vee sisetungi lõppetapil oli kalle üle 90 kraadi. Laev uppus kiiresti, ahter ees, ja kadus selles piirkonnas viibivate laevade radariekraanidelt umbes kell 01.50.
Alustati päästetöid. Umbes tund aega pärast Estonia uppumist jõudis õnnetuskohale neli reisiparvlaeva. Kutsuti välja päästekopterid, millest esimene saabus kell 03.05.
Öösel ja varahommikul päästsid saabunud kopterid ja laevad 138 inimest, kellest üks suri hiljem haiglas. Samal ja kaheksal järgnenud päeval leiti 92 surnukeha. Suurem osa kadunuks jäänud inimestest uppus koos laevaga.
JAIC’i lõpparuande järgi oli Estonia merekõlbulik ja vajalikul viisil mehitatud. Last oli paigutatud ja kinnitatud tavanormide kohaselt ning vöörivisiir enne sadamast väljumist suletud ja lukustatud.
JAIC’i järgi põhjustas õnnetuse laevakonstruktsiooni tehniline viga. Saksamaal Jos. L. Meyer GmbH laevatehases paigaldatud vöörivisiiri lukud ei olnud piisavalt tugevad, et taluda õnnetusööl möllanud lainete lööke, ja need purunesid.
Varsti pärast lõpparuande esitamist saadeti JAIC laiali.
Üle 750 surnukeha on ikka veel vrakis Soome vetes paiknevast Utö saarest umbes 38 kilomeetrit eemal Läänemere põhjas.
Estonia uppumisel hukkus 852 inimest. Ohvrite arvult oli see maailma kuues rahuaegne laevaõnnetus ja enim inimelusid röövinud rahuaja laevahukk 20. Sajandi Euroopa vetes.

Auk

Parvlaev Estonia sugune ilmatu suur ja keerukas konstruktsioon ei täitu veega nagu pang. Veekindlad alad, sajad suletud ning mitmesuguse tugevusega kajutiuksed, paljud kõrgete barjääridega tekid ja korrused aeglustavad vee sissetungi, takistavad seda või suunavad mujale. Veemass peab tükk aega koguma jõudu, millest piisaks tõkke kõrvaldamiseks. On vaja aega, et vesi täidaks kaheksakorruselise hotelli kõrguse ja hiidlennukist Boeing 747-400 kaks korda pikema laeva. Estonia mõõtu laev pidanuks püsima veepinnal tunde, kui mitte päevi.
„See on lihtne füüsika,“ ütles Saksamaal Hamburgis tegutseva mereõnnetuste uurimise firma Marine Claims Partner GmbH juht Werner Hummel, kelle Meyer Werfti laevatehas palkas õnnetust uurima.
JAIC’i uppumisstsenaariumi õõnestas armutult Prantsusmaal töötav rootslasest laevaarhitekt Andres Björkman, kes on Lähis-idas seilavate samasuguste parvlaevade omanik. Pärast Estonia uppumist sooritas ta stabiilsuse arvutusi, kartes, et tema parvlaevu võib tabada Estonia saatus.
„Leidsime peagi, et lõpparuandes on stabiilsusarvutused täiesti väärad,“ ütles ta.
Björkman kinnitas, et kui vesi voolab veeliinist kõrgemale asuvale autotekile, siis pöörduks laev kummuli nagu kilpkonn, ent jääks ujuma.
„Autotekist allpool on veekindel kere, mille neljateistkümnele sektsioonile normaalses olekus ujuv laev toetub,“ teatas ta. „Seal on kaheksateist tuhat kuupmeetrit kinnisesse ruumi suletud õhku, mis hoiaks laeva veepinnal.“
Kõik viitab sellele, et parvlaeva Estonia kere polnud veeliinist madalamal terve – selles olid auk, augud, praod või mitmesugused avad, mille kaudu vesi tungis laeva sisemusse altpoolt veeliini.
Auk sõlmiks kokku paljud ebamäärased lahtised otsad. Auk selgitaks, kuidas teadsid alumistelt tekkidelt pääsenud inimesed ülespoole joosta enne, kui laev juba kõvasti kaldus – sest nad nägid vett. See selgitaks, miks valitsuse kontrolli all olev Rockwateri sukeldumismeeskond salvestas laevavrakist küll üle 70 tunni videovõtteid, kuid ei filminud kere tüürpoordipoolset osa. See selgitaks põhjust, miks hukkunuid ei tahetud üle tuua, ning lausa agressiivset tegutsemist, millega püüti vältida vraki mistahes sõltumatut uurimist, Auk selgitaks loogiliselt, miks merekõlblik Estonia uppus kiiremini kui kolme torpeedoga lõhki rebitud Wilhelm Gustloff.
Paljud inimesed on rääkinud samast august samas kohas – kere tüürpoordipoolses osas vööri lähedal. Seda on tunnistanud need, kes on laevavrakiga ühel või teisel viisil otseselt kokku puutunud.
Esimesena kirjeldas seda ellujäänud rootslane Rolf Sörman, kes ujus mitu tundi külmas vees, hoides ühe käega kummuli päästepaadist ja teisega eestlannast, kes hiljem külma tõttu suri.
Oma päästepaadi juurest nägi Sörman uppuva laeva keres vööri lähedal suurt, tumedat laiku. „See oli minu meelest auk,“ ütles ta. „Minu ütlused tunnistati riigisaladuseks, nii et hiljem ei näidatud neid mulle endalegi. Ma ei ole sajaprotsendiliselt veendunud, et nägin just auku, sest oli väga pime, kuid olen kindel, et see koht oli ülejäänud laevakerest palju tumedam, ja minu meelest nägi see välja nagu auk.“Järgmisena mainis auku algallikas. Rootsi Veeteede Ameti ülem Johan Franson, kes juhtinud Rockwateri ülimalt salastatud sukeldumist vraki juurde 1994. Aasta detsembris, kõneles 1996. Aastalkorraldatud kohtumisel ellujääjate ja ajakirjanikega. Praktiliselt oli Franson olnud parvlaevale Estonia korraldatud sukeldumiste tippjuht. Tema oli üks vähestest, kes teadis avalikkuse eest varjatud informatsiooni.
Keegi esitas Fransonile küsimuse: „Kas parvlaeva parempardas oli auk?“
„Jah.“ vastas ta, „parempardas on auk, kuid mina ei tea sellest midagi – palun järgmine küsimus!“
See oli hämmastav õigeksvõtt. Rootsi Veeteede Ameti ülem tunnistas, et laevakere parempardas on auk! Kohal viibis hukkunute sugulasi, ajakirjanikke ja ellujäänuid, sealhulgas ka Rolf Sörman. Paistis, et Sörmani kahtlus on leidnud kinnitust. Ta arvas, et uurimiskomisjon on avastanud augu ja esitab üksikasjad lõpparuandes, mis sel ajal oli alles pooleli.
Mõni aeg hiljem viibis Sörman taas hukkunute sugulaste ja ellujäänute kohtumisel, mille oli korraldanud Psühholoogilise Kaitse Nõukogu – Rootsi valitsusagentuur, mis kriiside ajal jagab avalikkusele ning meediale nõuandeid ja juhatust. Sinna tuli ka Franson koos teiste Rootsi Veeteede Ameti ametnikega. Sörman küsis Fransonilt jälle, kas Estonia parempardas oli auk. Ta kuulis taas vastust: „Jah.“
Estonia hukkumispaigas pidevalt kasutataval laevateel ei ole karisid. Seetõttu peavad uurijad parvlaeva keres oleva augu puhul eeldama, et tegemist oli kriminaalse hooletuse või kuriteoga.
Franson pole algaja. Karjääriadvokaadi ja kogenud ametnikuna mõistis ta selgesti, kui ohtlik on spekuleerida oletusega enne uurimise lõppu. Rootsi Veeteede Ameti esindajana poleks ta ajakirjanike ja avalikkuse ees laest võetud märkustega välja tulnud. Estonia keres oli auk; ta oli selle avalikult välja öelnud ja seega varem õhus olnud mõtte legitiimseks muutnud.
Hiljem tema jutt muutus.
Aastal 2000 toimus Stockholmis parvlaeva Estonia asjus konverents, kus selle organiseeris ohvrite sugulaste grupp AgnEf. Osales palju mereõnnetustega tegelnud, suurte kogemustega laevaarhitekte ja insenere. Üks neist oli hollandlane Jan de Kat. De Kat on Hollandi Meresõidu Uurimisinstituudi (MARIN) teadus- ja arendusosakonna juhataja. Pärast konverentsi võttis de Kat parvlaeva Estonia mõistatuse tõsisemalt käsile. Kuidas võis laev nii kiirseti uppuda?
Erakonsulteerimisfirma MARIN töötas üle kümne aasta tagasi, koostöös USA, Euroopa ja Austraalia mereväe ja rannakaitsega, välja tarkvara FREDYN. See maailma merevägedes laialdaselt kasutatav programm ennustab, mismoodi laevad kaaduvad ja kuidas nad kaotavad stabiilsuse. Selle programmi ühe funktsiooniga saab näiteks ka selgitada, mis juhtub laevaga teatud tingimustes, kui selle keres on auk. Niisugune analüüs on ilmselt väga oluline merelahingute puhuks, kuid üldiselt saab seda kasutada mis tahes laevad puhul.
De Kat otsustas simuleerida FREDYN’i tarkvara abil parvlaeva Estonia hukkumise kolme stsenaariumi. Arvutisimulatsiooniks on vaja teada palju mitmesuguseid muutujaid. Arvutisse sisestatakse statistilised andmed – laeva sisegeomeetria, ruumide maht, lainete jõud, tuule tugevus, sõukruvide veovõime. Laev on algul täiesti merekõlblik. Siis simuleeritakse vigastuse tekkimist ning jälgitakse iga poole sekundi järel sissevoolanud vee hulka, kiirust ja suunda.
Esimese stsenaariumi aluseks valiti JAIC’i versioon – valitsuskomisjoni ametlik selgitus. De Kat sisestas FREDYN’i tarkvaraga töötlemiseks kolmepoolse komisjoni aruandest pärit arvandmed. Ta sisestas ka selle olukorra andmed, kus laeva vöörivärav avanes, nõnda et pääsuks autotekile tekkis 10 ruutmeetri suurune avaus. Uuriti, mis oleks parvlaevaga juhtunud kahes eri situatsioonis. Esmalt lähtuti sellest, et laev liikus aruandes mainitud 15-sõlmese kiirusega. Niisugusel juhul vajus see üha rohkem kaldu, kuid ei uppunud. Edasi püüti selgusele jõuda, mis oleks juhtunud triiviva parvlaevaga. Tulemus oli sama – üha suurenev külgkalle, kuid laev oleks jäänud pinnale.
JAIC’i andmete põhjal „oli täiesti võimatu jõuda järeldusele, mida nad [JAIC] laeva kohta väitsid,“ ütles de Kat. „Meil ei õnnestunud seda põhja lasta. Laev oleks üha rohkem kaldunud, kuid pinnal püsinud, ja 50 minuti pärast kummuli läinud. Järelikult pidi mõjuma mingi muu mehhanism, mis [võimaldas] vee tungimise laeva sisemusse. Suur küsimus ongi selles, kuidas see mehhanism toimis.“
Edasi pani de Kat proovile Andres Björkmani oletuse. Björkman oli väitnud, et parvlaeva keres oli auk, kuid autotekk jäi suletuks. Sisestati andmed, mille järgi parvlaeva vöörivärav oli kinni, kuid laeva kõige madalamal, veeliinist allpool asuval nulltekil, paremparda vööripoolses osas oli laevakeres 2 ruutmeetri suurune auk. Kõigepealt simuleeriti, nagu oleks parvlaev liikunud mainitud 15 sõlmese kiirusega, masinaruum üle ujutatud, seejärel lähtuti oletusest, et masinaruum oli kuiv. Kummalgi juhul poleks laev kummuli pöördunud, kuid vee sissetungimise esimestel etappidel kiiresti ühele küljele kaldunud.
Laev ei oleks uppunud.
Lõpuks pani de Kat proovile kolmanda stsenaariumi. Ta sai Estonia konverentsi osalistelt teada, et paljud alumistelt tekkidelt eluga pääsenud reisijad olid näinud vett, mõningatel puhkudel juba enne laeva kaldumist.
Keegi ei mäletanud, et ülemistelt tekkidelt oleks suurel hulgal vett mööda treppe alla voolanud. Kust see vesi siis tuli? De Kat otsustas augu teooria proovile panna. Kolmandal korral sisestas ta andmed, nagu oleks parvlaeva vöörivärav lahti (seega autotekil 10 ruutmeetri suurune avaus) ja peale selle tüürpoordi vööripoolses osa laevakeres nullteki kohal allpool veeliini 2 ruutmeetri suurune auk.
Seda „topeltavause“ simulatsiooni kontrolliti kolmes kontekstis. Alati läks arvutiga simuleeritud parvlaev Estonia põhja. Iga kord uppus parvlaev peaaegu täpselt sama kiiresti ja just nõnda, nagu ellujäänud olid kirjeldanud. Kõigil puhkudel tunnistas arvutitarkvara, et Estonia võis nii kiiresti uppuda ainult siis, kui selle keres oli auk.

Pommid

28. septembril 1993, täpselt üks aasta enne parvlaeva õnnetust, plahvatas pomm Tallinnas USA suursaatkonna õues ühe hoone katusel, purustades saatkonna satelliitside antenni ja osa katusest.
Pommiähvardusi sai ka Eesti valitsuse residents Toompea loss, mistõttu tugevdati ametiasutuste, TV- ja raadiojaamade valvet.
Kuu aega enne parvlaeva uppumist plahvatas pea kahekilose trotüülilaenguga lõhkekeha Kirde-Eesis Narva-Jõesuus kuurortlinna linnavalitsuse hoone all, hävitades kolmandikuehitisest ja põhjustades tulekahju. Peaminister Laar ütles, et see akt tähendas „otsest väljakutset Eesti Vabariigile ja selle kohalikele omavalitsustele“. Hiljem arreteeriti allilma juhid, kes olid poliitilise suunitlusega pommiplahvatuse korraldanud.
Kärgatusi kostis nii rohkesti ja sageli, et 1994. aasta algul saabus Rootsist politseinike, aitamaks eestlastel korraldada parvlaeval Estonia pommihäireõppusi. Saksa uurijate andmeil teadsid Eesti ja Rootsi valitsusasutused Estonia pommiähvardustest; viimane neist tehti 27. septembril, parvlaeva viimase lahkumise päeval.
Seetõttu oli sõna „pomm“ katastroofi järel paljude inimeste mõttes.
Peaminister Laar aimas räpast mängu. Ka JAIC’i esimees Andi Meister ei välistanud pommiplahvatust. Parvlaeva operaatorfirma „Estline“ Eesti-poolne direktor Johannes Johansen ütles ajakirjanikele: „Eelmisel aastal teatati väga ebamääraselt, et Läänemerel võib juhtuda õnnetus… Meie reageerisime agaralt, väga agaralt, informeerisime kolleege ja kindlustasime valvet. Ma ei tea, kas see oli kellegi rumal nali.“
Eesti Stockholmi suursaatkonna töötaja Ats Joorits astus sammukese kaugemale. Ta „avaldas sadamas kuuldud sensatsioonilise uudise: väidetavalt oli laevapardal pomm.“
Ajakirjandus analüüsis ka „teatud välisriigi tumedate jõudude“ poliitilist terroriakti; tavaliselt viidati nõnda Venemaale. Üks Eesti ajakirjanik rõhutas Rootsi peaministri, Bildti järeltulija Ingvar Carlssoni peagi pärast ametisseastumist tehtud avaldust, et Rootsi jääb Balti konflikti korral neutraalseks.
„Carl Bildt oli aasta varem lubanud, et Balti kriisi puhul ei jää Rootsi kõrvalt vaatjaks. Rootsi oli ainus riik, kes tõotas meile abi tõsise häda korral. Estonia katastroofile järgnenud päevade jooksul võeti see lubadus tagasi. Loodame, et tegemist ei olnud põhjus-tagajärg seosega.
1998. aastal otsustasid mõned eraisikud tähelepanelikumalt uurida neli aastat varem toimunud Rockwateri ametliku sukeldumisekspeditsiooni videosalvestisi. 70 tundi salvestisi olid avalikult kättesaadavad, ehkki Rootsi ametivõimude tahtel osaliselt kärbitud.
Ühel hetkel oli aeglaselt piki laevakeret liikuva kaamera vaatevälja korraks jäänud mingi risttahukakujuline ese. Lähemalt vaatlemisel selgus, et viienda teki lähedal oli pakpoordi külge kinnitatud kandiline karp. Miks pidi vraki pakpoordis vaheseina lähedal olema niisugune objekt?
Sakslasest uurijad viisid salvestise Saksa ja Rootsi lõhkeaineekspertide kätte. Mõlemad kinnitasid 90-protsendilise tõenäosusega, et risttahukakujuline karp oli allvee-lõhkelaeng.
Seejärel kontrolliti tähelepanelikult kõiki videosalvestisi. Kõigest mõni päev pärast katastroofi kaugjuhtimisega liikuvroboti (ROV) kaameraga tehtud ülesvõtetel ilmnes üks üllatus. Saksa uurijad märkasid visiiri pakpoordipoolse lukustuse lähedal mingit kuubikujulist objekti. See oli oranži värvi. Visuaalanalüüsisooritamiseks kutsuti kohale Rootsi, Suurbritannia ja Saksa eksperdid. Nende arvates oli oranž pakk „suure tõenäosusega lõhkelaeng“.

Videoanalüüsi eksperdid uurisid seejärel ka kaks kuud pärast kaugjuhtimisega liikurroboti (ROV) laskumist – Rockwateri sukeldumise ajal – samast kereosast tehtud videolinte. Pakk oli kadunud, mis osutas, et keegi laevavrakile laskunutest oli selle kõrvaldanud.
Saksa uurijate grupp palkas endise Briti kuningliku mereväe tuukri ning sõjaväe lõhkeainete eksperdi Brian Braidwoodi, kes analüüsis oranži kuupi ja järeldas:
„…kahtlane pakk võis olla õhkimisseadeldis, mis sisaldas üks kuni kolm kilogrammi plastlõhkeainet… Niisuguse laengu leidmine visiiri külglukkude lähedalt viitab katsele kahjustada laeva iseäranis haavatavas kohas.“ Ta jätkas: „Millal või kuidas see kuup sinna sattus, seda saab vaid oletada. Tuleb ainult rõhutada, et niisuguse laengu paigaldamiseks ja lõhkamisvalmis seadmiseks kulub kõigest mõni sekund, sest plahvatamishetke saab määrata juba varem. Sihikindel saboteerija võis eesmärgi saavutamiseks paigaldada teisigi laenguid laeva muudesse sama haavatavatesse paikadesse.“
Ent kõige kõnekam Braidwoodi leitud visuaaltõend oli plahvatuse tume, sünge jälg – metallis haigutav rebenenud servadega auk. Tüürpoordi kahjustusel oli metall paindunud väljapoole nagu lilleõis, pakpoordi rebendi struktuur oli teistsugune.
Näib, et on leitud mosaiigi seni puudunud olulisi tükikesi, mis omavahel kenasti kokku sobivad. Kaks ebaloomulikku mürtsatust, mida vööri pool kuulsid ellujäänud inimesed; tunnistused, et parvlaev peatus äkki ja inimesed kukkusid põrandale või paisati asemelt maha – see juhtus enne laeva kaldumist; vabalt kättesaadavad lõhkeained, Eestis toimunud paljud plahvatused ja seni parvlaevale tehtud pommiähvardused. Üks reisija rääkis, et Estonia kapten Arvo Andresson olevat viimase reisi õhtul jätnud erutatud mulje. Kõik näib klappivat.
2000. aasta augustis korraldasid ameeriklane Gregg Bemis ja saksa ajakirjanik Jutta Rabe ametliku loata sukeldumise parvlaevale Estonia. See ekspeditsioon vihastas Rootsi võime, kes väitsid, et meeskond olevat rikkunud vaieldavat hauapaiga lepingut.
Sukelduti laevalt One Eagle. Tõhusamat tegutsemist takistas asjaolu, et One Eagle pidi seilama 850 miili Saksamaalt, lähimast riigist, mis ei olnud lepingule alla kirjutanud. One Eagle ei saanud käia igal ööl täiendamas vajalikke varusid nagu gaasid ja kütus.
Laevale sai võtta piiratud hulgal lasti, mis tähendas, et aeg oli kallis. Kahjuks tuli sedagi tarbetult raisata, sest Rootsi valitsus käskis oma flotillil laeva One Eagle sisse piirata ja ahistada. Stockholm saatis pensionil firmajuhi ja keskealise ema vastu, kelle uurimislaev viibis rahvusvahelistes vetes, oma mereväe. Soomlaste saatehävitaja luuras pisut kaugemal, süvendades ähvardust.
Nende heituvate manöövrite põhjus ei ole selge. Kas nõnda taheti parvlaevale jäänud surnukehasid kaitsta? Stockholmil oli ka tsiviliseerituid ja tõhusamaid vahendeid, millega saanuks inimsäilmete häirimist vältida. Bemis ja Rabe olid juba mitu kuud varem rootslastest vaatlejaid pardale kutsunud. Kindlasti oleks grupp Rootsi teenistuses olevaid bürokraate laeval One Eagle saanud kontrollida tuukrite iga liigutust ja hauarüvetamisest otsekohe ette kanda.
Tuukritel läks korda viia alla gaasilõikurid, millega eraldati vööri vaheseina küljest kaks metallitükki. Need kaks kiiruga lahtikeevitatud metallipala osutusid ainsaks sõltumatute uurijate hangitud konkreetseks tõendiks. Ja see tõend oli vapustav.
Ameerika Ühendriikides palkas Bemis Texases San Antonios tegutseva firma South-West Research Institute, et see analüüsiks tuukrite lõigatud metallitükke. Instituudi aruandes järeldati, et metallis ilmnes kaksikkristalliseerumiseks nimetatud deformatsiooniprotsessi jälgi, mis viitas löökkoormusele, teisisõnu plahvatuse toimele.
Aruanne ei jätnud kaksipidi arvamiseks ruumi. Üks võimalus olnuks küll krüogeenne olukord – näiteks jahutamine temperatuurini miinus 100 kraadi. Kuid laevale ei mõjunud kunagi nii äärmuslik temperatuur. Seega jäi üle üksainus võimalus: „äkiline nihkejõud“, teisisõnu plahvatus.
Jutta Rabe viis sama metallitüki näidised Saksamaale ja andis uurimiseks Brandenburgi riiklikule laboratooriumile, kus tehakse Saksa politseile vajalikke analüüse. Laboris tuvastati „iseloomulike tunnusei… mis on samased plahvatuse mõjuga“, nõnda on aruandes kirjas.
Hiljem avaldas Brandenburgi laboris töötav doktor Kurt Ziegler Suurbritannia ajalehele The Independent: „Uurimistulemused kinnitavad, et metall on muutunud nii, nagu juhtub suure detonatsioonikiiruse puhul. See viitab lõhkeainele Semtex või Hexa Composite. Niisugune ühend saadab lööklaine otsejoones läbi metalli ja on mõeldud selle purustamiseks.“
Tšehhi Vabariigis toodetav ning maailma paljudele professionaalsetele sõjaväelastele tuttav Semtex on pehme kitjas plastiline aine, mida on ohutu käsitseda. Mustalt turult kergesti hangitavat Semtexit saab suruda lukkude ümber nagu savi, piirates mõju soovitava alaga. Plahvatuse tekitamiseks on vaja süütekapslit või juppi detoneerivat nööri. Bemise mäletamist mööda paigutati samasugust vormitavat plastlõhkeainet Lusitania vraki veovõllide ümber, et eemaldada tuukritele ohtlikud sõukruvid.
Brandenburgi labori sõnaselge otsus andis pommiteooriale uue kinnituse. Metallurgiauuringutel rakendatakse rangeid teadusmeetodeid – tegemist ei ole oletusega, vaid mõõtmiste ja analüüsidega.
Oletame, et õnnetus juhtus nõnda, nagu kirjeldas komisjon. Tohutu suured lained rebisid visiiri küljest, seejuures purunesid mitmed metall-lukud ja muud kinnitused. Kas metalli vägivaldne käristamine võib põhjustada plahvatusega sarnanevat füüsikalist toimet? Metallurgialaborite uurijate veendumuse kohaselt pole see võimalik.
„On olemas mehaanilised jõud ja plahvatusjõud,“ selgitas Bemis. „Mehaanilised jõud on kaksikkristalliseerumise tekitamiseks liiga nõrgad, küll aga põhjustavad seda plahvatusjõud. See on oluline erinevus, sest kõigis kolmes laboris tuvastati metallis kaksikkristalliseerumist. Seetõttu ei selgita teooria, nagu oleks visiir laevavöörist ära väänatud, mingil viisil vaheseina piirkonnas tuvastatud plahvatusjälgi.“
Ehkki juba kaks laborit oli plahvatusjõudude ilminguid uurinud, ei piirdunud Rabe saadud teabega. Ta viis metallifragmente Saksamaal Clausthal-Zellerfeldi uurimisasutusse. Sealses aruandes nenditi, et metall „oli pragunemise (deformatsiooni) hetkel kuumenenud 700 kuni 720 kraadi C-ni… Kuna uuritud näidiste deformeerimine ei toimunud katselaboris, siis tuleb järeldada, et materjali murdumise põhjustas plahvatus või mingi mürsk.“
Saksa televisiooniprogrammi Der Spiegle arvates tuli ilmsiks sensatsiooniline lugu: 20. Sajandi rahuaja Euroopa ühe kohutavama katastroofi põhjustas sabotaažiakt.
Täiendava kinnituse saamiseks viis Der Spiegali juhatus metalliproovi neljandasse laborisse, seekord valitsuse alluvuses tegutsevasse Berliini materjalide uurimise föderaalinstituuti BAM. See oli viimane kontrollimine. Juba oli kolm laborit analüüsinud Estonialt pärit metalliproove ja tuvastanud plahvatusjõu toime. Neljas andnuks lõpliku kinnituse.
Ent BAM kasutas teistsugust meetodit. Selle asemel, et toetuda ainult laevavrakilt võetud metalli analüüsimisele, katsetas BAM samasugust värsket metalli, mida oli kasutatud Estonia ehitamisel. Uurijad rakendasid mitmesugusel viisil plahvatusjõude. Seejärel võrreldi neid proove Estonialt saadud metallifragmentidega. Nende järelduse kohaselt ei kinnitanud Estonialt võetud näidised plahvatust.
Peale selle avaldas BAM, et metallfragmentide struktuurimuutused olid pinnapealsed ning neid põhjustas haavlijuga, millega laevatehase tootmisprotsessis metalli kalestati ja roostet eemaldati.
Haavlijoaga metallikalestamine on põhimõtteliselt sama mis liivapritsiga puhastamine; enne metalli värvimist töödeldakse selle pinda kiiresti sööstvate osakestega. Bemis selgitas, et haavlijuga oleks mõjutanud ainult metalli pealispinda. Tõenäoliselt ei oleks see põhjustanud struktuurimuutusi sügaval metalli sisemuses, „just see muutis eksperdid valvsaks ja viis järeldusele, et põhjus peitus plahvatuses“. Soutwesti labori eksperti pani imestama see mõtegi, et haavlijuga võinuks põhjustada nii sügavaid struktuurimuutusi.
Lisandus veel üks detail, 1980. Aastal Estonia ehitanud Meyeri laevatehas otsis vanad dokumendid välja ja avastas, et Estonia terast ei olnud kunagi haavlijoaga kalestatud.

NATO - "Cooperative Venture 94"

Üks vastamata küsimus seostub NATO õppustega „Cooperative Venture 94“, mille käigus koondati Skagerraki piirkonda „rahutagamise ja humanitaarsete eesmärkidega otsimis- ning päästeoperatsioonide“ harjutamiseks neljateistkümne riigi merejõude. Miks ei kuulnud hädasignaali ka harjutama tulnud NATO sideüksused? Miks neid appi ei kutsutud? Suurel väekoondisel, kus oli kümneid laevu, lennukeid ja koptereid, tarvitsenuks ainult Lõuna-Rootsi vastaskalda poole suunduda.
Kas seal oli erivarustusega päästekoptereid või muid õhusõidukeid, mis oleksid saanud hädalisi aidata? Ellujäänud, kes kummuli paatides või laevariismetel jääkülmas vees hulpides alajahtumisest ei surnud, ootasid päästmist neli kuni kuus tundi. NATO otsimis- ja päästmisüksused ning varustus oleksid võinud päästa nii mõnegi elu. Lennuks poleks kulunud täit tundigi. Miks nad ei vastanud hädakutsungitele? Mis juhtus?

Väljalülitatud raadioside

Õnnetuse ajal katkes kogu Läänemere põhjaosas side. Kui kaks lähedal viibinud Soome laeva, Mariella ja Europa, kuulsid Estonia appikutsesignaali ja püüdsid oma raadiojaama kaudu teatada sellest Soome päästekeskusele VHF 16. Hädakutsungite kanalil, ei vastanud neile keegi. Nad lülitusid ümber kanalile 2182, mis katab kogu Läänemerd. Taas ei mingit vastust. Lõpuks võeti mobiiltelefonid, otsiti maismaal paiknevad päästekeskuste numbrid ja helistati neile.
Küllaltki lähedal Peterburis asuvas Venemaa Riiklikus Merepääste Koordineerimiskeskuses valitses samuti vaikus. Nimetatud keskus oli ühenduses mitme USA ja Vene satelliidiga, mis võtavad vastu hädamajakate signaale ja edastavad hättasattunud laeva täpsed koordinaadid. Edastamissatelliitide kogum COPSAS-SARSAT teatab andmed päästetööde koordineerimiskeskusesse.
Aga satelliidid ei fikseerinud midagi, sest Estonia hädasignaalide poid EPIRB olid kõigi teadaolevate reeglite kiuste välja lülitatud.
Õnnetuse ajal edastati Soome lõunarannikult ilmselt mingi signaal, mis blokeeris kogu raadioside.
Sakslasest uurija Werner Hummel teatas, et tema grupi käsutuses olevate dokumentide järgi katkes kogu selle regiooni telefonivõrgustiku toimimine just hetkel, kui seda kõige rohkem vajati. Rikkeaeg oli tõesti hämmastav KOKKULANGEVUS. Telefonifirma tunnistas, et kogu raadioühenduste võrk oli teadmata põhjusel rivist väljas öösel ajavahemikul 1.03 kuni 1.58 – just Estonia hättasattumise ajast kuni tema radariekraanilt kadumise hetkeni.
Teine sidemüsteerium oli Venemaa Suursaarelt saadetud pidev raadiosignaal. Komisjoni soomlasest liige, raadioside ekspert kontradmiral Heimo Matti Iivonen uskus, et Suursaare signaal blokeeris rahvusvaheliste hädakutsungite edastamiseks määratud VHF 16. Kanali.
Regionaalsete sidesüsteemide üheaegne ulatuslik häiritus just sel ajal, kui parvlaev uppus, lubab arvata, et mängus olid militaar- või luureteenistused. Kas hädakutsung blokeeriti sihilikult? Kui nõnda, siis miks?

NSA

USA Riikliku Julgeoleku Agentuur (NSA) on sõna otseses mõttes saladuste koda. Selle arhiivis peitub terve rahvusvaheliste luureandmete varamu, mille on kokku kandnud üle maailma paiknevad pealtkuulamispostid ja kõikjal tegutsevad agendid. NSA tegeleb sideluurega (SIGINT), kaasa arvatud USA riikliku julgeolekut riivavate rahvusvaheliste sideoperatsioonide salajane jälgimine. NSA on ülisalajane organisatsioon ning aastakümneid eitati ametlikult, et midagi seesugust üldse eksisteerib.
Informatsioonivabaduse Seaduse (FOIA) alusel esitati NSA-le taotlus väljastada neile teada olevad andmed „reisiparvlaeva M/V Estonia asjus, mis uppus Läänemerel Eesti ja Rootsi vahel 28. Septembril 1994“. Selgus, et on olemas kolm asjakohast dokumenti kokku seitsmel leheküljel. Nende avaldamine on keelatud.
„Nimetatud dokumendid on salastatud, sest nende avaldamine võib usutavasti tekitada riiklikule julgeolekule tõsist kahju,“ nentis NSA. Lisaks on neil märked „Salajane“ ja „Ühtki osa ei tohi avaldada“, mis tähendab, et agentuur ei tohi neid dokumente avaldada isegi nii, et osa lauseid või lõike on välja jäetud.

Vene sõjatehnika

Saksa ajakirjanik Jutta Rabe oli ammu kahtlustanud, et Estonia pardal oli keelatud last. Jutta Rabe arvates algasid sündmused siis, kui USA valitsus omandas kahtlaste tehingutega delikaatset kaupa. Müüjad võisid olla korrumpeerunud ametiisikutega ja kuritegelike grupeeringutega seotud Vene ärimehed. USA korraldas koostöö Rootsi kõrgete võimukandjatega, kes pidid hoolitsema selle eest, et Stockholmi sadamasse jõudnud Estonialt toimetatakse salalast ühele Rootsi lennuväljale, kus see paigutatakse USA sõjalennukile.
Seda teooriat kinnitab eluga pääsenud Carl Övbergi tunnistus. Ta ütles, et just enne seda, kui parvlaev Estonia 27. Septembril Tallinast väljus, suleti ajutiselt reisijate pääs sadamesse; selle blokeerisid sõjaväelased, arvatavasti Eesti kaitsejõudude üksus. Veelgi enam. Siis sõidutati autotekile kaks veokit, mis võisid kanda strateegilist lasti, ja alles pärast seda jätkus tavapärane pardaleminek.
Kahtlase lasti kohta on arvatud, et see võis olla Nõukogude salastatud kosmosetehnika, osmium, koobalt, plutoonium või bioloogilised toimeained.
Kriitikud, iseäranis JAIC, naeruvääristasid lakkamatult salalasti teooriat ja nimetasid seda fantaasiaks. 2004. Aastal, kümme aastat pärast katastroofi, jäid need kritiseerijate hääled äkki vait, kui pensionil Rootsi tolliametnik katkestas vaikimise ja avaldas informatsiooni, mis tõestas, et parvlaev Estonia oli tõepoolest kahel reisil vedanud Vene sõjaväeseadmeid. Kõrgemalt poolt tulnud käskude kohaselt tuli loobuda niisuguse lasti tavapärasest kontrollimisest ning see läbi lasta.
Rootsi valitsuse käsul korraldatud uurimisel selgus, et parvlaev Estonia oli 1994. Aastal septembris kahel korral tõepoolet vedanud Vene sõjalist varustust, kuid mitte hukkumise ööl. Rootsi võimud teatasid, et nende lastis polnud lõhkeaineid ega relvi, kuid keeldus avaldamas, millega oli tegemist, kellele oli saadetis määratud, miks lasti see läbi tollikontrollita ning miks lubati sõjatarbeid rahvusvahelisel liinil sõitvale reisiparvlaevale. Need üksikasjad salastati 70 aastaks.

Vraki ülestõstmine

Kogu ajaloo jooksul on riigid organiseerinud ohvrite äratoomise ohtlike ja mõnikord lootusetuid katseid, hoolimata kulutustest, ajast, tehnilistest raskustest või üksikisikute vastuväidetest.
Kõigi riikide võimud rakendavad vajalikke jõupingutusi, et uppunud laevadelt, allakukkunud lennukitest ja kosmosesüstikutest, kivivaringute alt ning kokkuvarisenud pilvelõhkujatest viivitamatult välja tuua hukkunute säilmed; samamoodi toimitakse muudegi tsiviilkatastroofide puhul. Niisugustel puhkudel valitsused ei nääkle ega vaidle, kõik poliitilised, majanduslikud ja usulised erimeelsused on siis kogu maailmas ületatavad. Päästetööd ja ohvrite kohtumeditsiiniline tuvastamine on pigem kõlbeline imperatiiv kui juriidiline protseduur. Seda tehakse lihtsalt sellepärast, et nõnda on õige.
Ainus vapustav erand on Estonia ohvrid. Soome Utö saarest kõigest 38 kilomeetri kaugusel ainult 60 meetri sügavuses vees roostetav vrakk peidab 17 riigi kodanikke, alates kahekuisest lapsest ja lõpetades 87-aastase raugaga. Hoolimata mitme peaministri avalikest lubadustest, hoolimata ohvrite sugulaste ängistatud nõudmistest, hoolimata sõltumatu komisjoni soovitustest ja tsiviliseeritud maailmas teadaolevaist loendamatuist eeskujudest on Rootsi nende ülestoomisest keeldunud.
21. sajandi Euroopas ei tarvitse enam mütoloogilisi merejumalaid lepitada ning roostetav terasvrakk ei kõlba enam ülevaks pühaks puhkepaigaks.
Aga sellega polnud päri Eesti president Lennart Meri. „Isegi siis, kui laeva ülestõstmine oleks tehniliselt võimalik, räägivad kõik eetilised põhjused [selle] vastu,“ ütles ta. „Mina tahan järgida vanu traditsioone ning jätta Rootsi, Soome ja Eesti vahel asuva mereala pühaks paigaks.“
Ta lisas: „ Meri vajab aeg-ajalt ohvreid. See on meie kultuuri sügavalt juurdunud.“

Kadunud kapten Piht

Piht polnud selle reisi ajal tööl, kuid viibis sellegipoolest pardal. Mitu ellujäänut nägid teda põgenevatele reisijatele tekil hoolega päästeveste jagamas. Riigivõimude teatel pääses Piht eluga. Üks ellujäänu teatas hiljem, et oli lamanud haiglas Pihtiga ühes palatis. Mõned kinnitasid, et on näinud teda pärast õnnetust televiisoris intervjuud andmas.
Õnnetusele järgnenud päeval korrati Rootsi uudistesaadetes Rootsi mereohutuse teenistuse direktori Bengt-Erik Stenmarki sõnu, et Piht on elus ja teinud esimese avalduse.
Reuters avaldas samasuguse teate. Ameerika Ühendriikide Tallinna saatkond teatas, et Piht on elus. Londoni Evaning Standard kirjutas, et „sündmuste võtmetunnistaja, Estonia teine kapten, pääses eluga. Uurijad ootavad, kuni… Pihti vaimne seisund paraneb ja ta saab anda ülevaate, mis merel täpselt juhtus… Esialgu ei teatatud, kus teine kapten viibib ja kas ta on vigastatud.“
Probleem oli selles, et Piht kadus. Kõik märgid kinnitasid, et ta oli pääsenud ja seejärel kadunud. Asenduskaptenit, kes tundis laeva põhjalikult ja kes oleks jaganud uurijatele saatuslikest sündmustest üksikasjalikke selgitusi, ei leitud enam kuskilt.

Kokkuvõtteks

Siin lehel kirjeldatu on väga väike osa kõigist mõistatustest, mis ootavad vastuseid, ning on selge, et JAIC’i raport on poolik ja on palju asju millest meil pole aimugi.

Selle lehe koostamisel on kasutatud Drew Wilson'i raamatud "Auk". Soovitan seda kõigile, kellele teema vähegi huvi pakub.

Peale selle soovitan vaadata Jutta Rabe ja Gregg Bemise sukeldumisest Estonia vraki juurde tehtud filmi.

Ja külastada järgnevaid Estonia huku kohta tehtud veebilehti:

Laevaarhitekt Anders Björkmani veebileht
Helje Kaskeli veebileht
Raske tee tõeni

Mendid tööhoos:)))

2009-02-14T10:46:00.001+02:00

Kelladest tehtud tsiklid..

2009-02-14T10:37:00.019+02:00

Jälle kena näit

2009-01-31T20:56:00.005+02:00

Naha armistamine

2009-01-29T17:42:00.040+02:00

Üllatus:)

2009-01-27T17:11:00.001+02:00

HD- mehe seiklustest...

2009-01-25T21:35:00.009+02:00

The hard ride.

Kui HD-mees ütles enesele tutika HD ostnud olevat, sõpruskond vakatas.
- Mõtlesid hakata inimesi tulistama?, päris töökaaslane.
- liv tu rait, rait tu liv, vastas HD-mees salapäraselt
Uudsuse värskust õhkav Harley Davidson American Legend nahktagi oli lõdvalt turjale visatud kui ta lõunapausi ajal töökaaslastele oma uut ratast läks näitama. Ta oli juba ostupäevast rolli sisse elanud ning esitles ratast ameerika moel sõnu väänates:
- Ma saen selle summuti pooleks, junou laud noises seiv laivs.
- Selle lenksu ma viskan metsa ja panen eiphängerid asemele.
- Mis see on? Küsis kontoripealik arusaamatuna.
- Häh-hää, sellel saab tüdrukute stringe kuivatada!
- Siis ma panen veel enesetapugaasi siia, see kogu aeg põhjas.
Seltskond oli segaduses, muidu alandlik ja viisakas mees oli totaalselt muutunud. Tollest bränditeadlikkusest kõlas põlgus tavainimeste vastu kui HD-mees ratta ümber keereldes sõrmega erinevaid detaile osutas.
- „Siit need torud minema ja jäik hark ette. Rait tu haart, haar tu rait.“
Juhataja uuris HD-mehe olekut. Uhke nahktagi, HD võtmekimp keerles sõrmes nagu revolver ja bootsid läikisid uudsusest. On vast mees, neelatas juhataja. Seda kinnitas ka HD-mehe ütlus, enne kui nad lõunale läksid kuulama, mispärast „EasyRider“ maailma parim film on.
- Vaata, ratta saad sa raha eest osta, kõik ülejäänu tuleb välja teenida. If juu tount andörständ tö kestiön, tount äsk tö kestion.
Töönädal lõppes ja HD-mehel seisis ees esimene „HD-Rally“. Ta oli internetist saanud teada kuupäeva ja üritanud ka selgust saada mida seal tehakse, ent kogu HD- maailm oli tema ees kui süsimust Kongo kõrb. Ei teadnud ta ka neist asjust suurt midagi mida ta ise korrutas aga igatahes oli tal Harley-Davidson ja temast oli kiirelt saamas vaikse naabruskonna kõige kõvem neljakümnene tüüp. Värsketesse lahutushaavadesse oli valatud müstiline kaheosaline sõna mille turjal ta tagasi metsikusse noorusse ratsutas.
Sõidupäev koitis ja ta oli lugenud, et miski seltskond stardib kiirtee Shellilt. Tema saabudes oli seal juba mitu ratast rivis. Kohalolijad vaatlesid hindavalt uut tulijat, kel nahktagi ja dressipüksid. HD-mees vaatas hämmastusega rahvast. Siin oli Malta riste ja goret ja habemeid ja nahka. Tuules parkunud naisi, lahtisi kiivreid ja telgirulle. Heh, kurat, igati ehtsad harrikainimesed, tõdes ta. Tõusis reipasti rattalt, ent sidurikäe lenksult tõustes töksatas ratas seisma ja pidi peaaegu ümber kukkuma. Hullult piinlikuna kirus HD-mees: kuradi enesetapugaas, poleks kohe esimesele sõidule pidand paigaldama.“
Mindigi liikvele. Kui teised vilgutasid end rambilt laskudes rahulikult muu liikluse sekka, siis HD-mees rebis vasakult, mootori teisel käigul ulgudes, kogu rivist mööda.
- Hä hä hä, küll mina selle sõidu võtan, naeris HD-mees oma kinnises kiivris. Õige varsti kadus rattarivi ka peeglist ning HD-mees võis rahul olla. Tema juhib seda sõitu.
Peagi paistis bensujaam ning HD-mees kruisas tankurile. „Harley-Davidson“- rahakotist lendas kaart automaati ning kütus hakkas voolama. Miski külamats tuli kõrvale uudistama.
- Isegi nahast on tsikli paagid tänapäe? Paistab küte menevat kohveri?
- Vittu, ära sina maakas tule mind õpetama, sina hoia ainult lehmasitt teest eemal, nähvas HD-mees kärsitult.
- Nu tangi too toine pool kah siis kui nii easte noid asju tead.
HD-mees ei võtnud mingeid amatööre kuulda. Lõi püstoli tagasi, jõristas moto käima ning peagi kimas juba maanteel. Samas oligi tuttav grupp juba seljataga ja grupijuht viipas tervituseks. HD-mees vastas viipele teisest ilmasõjast tuttava tiibade kõigutamisega ja õõtsutas ratast sõidurajal servast serva. Küljekohvritest loksus liitrite kaupa benssu maanteele ja ega need niisamagi kuigi hästi vedelikke kinni ei pidanud. HD-mees jälgis eneseuhkuse kohisedes kuidas tagapool järgiti tema õõtsutamist. Peagi süütas kuum summuti ühe loigu ning kogu rivi hakkas rajusid ümberpõikeid sooritama.
- Paistab, et poisid soojendavad rehve kui on nood uued rehvileegiheitjad tuunitud. Kindlasti üritavad varsti mööda,“ mõtiskles HD-mees ja väänas rutskat.
Sõidu tulemustele mõeldes ei kavatsenud HD-mees kodus vahtida diplomit millele oleks märgitud ükski muu koht peale esikoha. Karm tõde aga näitas nüüd oma süngust kui bensuseier punast näitas.
- Jumal küll, alles ma seda tankisin. Aga no suur moto neelab ka kõvasti, arutles HD-mees rahulolevalt ning otsis pilguga bensujaama päästvat silti. Viimaks selline tuligi ja viimased meetrid pidi ta tõepoolest ratast lükkama, kuna bensiin oli totaalselt otsas. Olles äsjasest pingutusest täiesti läbi, siirdus ta otse kohvile. Lõi leti taga passivale tegelasele sajase näppu ja nõudis täispaaki ning kuuma tassitäit.

Kohvi rüübates jäi HD-mees taas mõttesse. Mis pagana respekt see selline on, mis selles asja juures peab olema? Siis ta taipas, temal on kinnine kiiver kui kõigil teistel on lahtised. Selge, ei muud kui riiulist rauasae tera ja kiivrilt lõuaosa maha nüsima. Oi, ta imetles valmis kiivrit, see oli tõesti kena. Põskede juures rippus veel niidiotsi, mis aga tema meelest sümboliseerisid läbikaksatud nabanööri tema enese ja ühiskonna vahel. Eh kurat, muide, kõigil kõvadel HD tüüpidel on vestid! Mis muud kui uut jakki lõikuma ning peagi oli HD-mehelgi tuttuus vinge nahkvest. Seejärel tuli aga mõttesse, et kui äkki paugu peaks tegema, siis võib hammastest ilma jääda. Õnneks oli tal paagikotis hunnik seksilelusid kaasas, juhuks kui finiśis mõnd vinget kiisut peaks trehvama. Kummidildo suus ringisõitmise võib mõni homotsemiseks tembeldada, selliseid vihjeid ei tohi anda. Siis aga leidus lahendus ja suisa suurepärane sihuke, isegi sääsed ei lenda suhu. Järgmine mõtteaine oli see natsiteema. Miks on neil noid Tenerife riste igalpool? Ilmselt oli Hitler kange harrikamees.
Bensukast lahkudes enesetunne tõusis ja respekt hakkas juba vaikselt närima. Ratas oli tangitud ning reis jätkus. Tuttavast grupist ei näinud tagatulesidki ent varsti-varsti saabub finiś.
Kevadsõitu oli kogunenud päris suur seltskond ning telke kerkis metsa üksjagu. HD-vägi loputas kurgust sääski ning õhkkond oli soe ja sõbralik. Ühtäkki kostis väratilt kuidas keegi esimese käiguga, gaas põhjas sisse sõidab. HD-mees oli saabunud ja aeg peatus.
Kuivõrd HD-mees teadis Hitleri maine kõrgel olevat, sõitis ta sisse parem käsi sirgelt ees. Saetud kiivrist paistis rahulolev nägu ja suus säras punasena BDSM-pallike, mis rihmadega pähe oli kinnitatud. Tagaporikal turritasid kaks iminapaga dildot, HD-mehe tulevase girlfriendi iste. Ex-naise sarnast lumekuningannat ta nüüd enam ei taha, vaid ikka mõnd raju HD-mimmit. Kuna parem käsi lõikas õhku, siis vaibus gaas kohe ning ratas langes kogu publiku silme all uhkesti külitsi. Seltskond jõllitas hämmastusega tekkinud vaatepilti, mõni naeris, mõni plaksutas ja ülejäänud vahtisid niisama ammulisui.
HD-mees tõusis tolmupilvest uhkusest paisudes. Respekt oli käega katsuda.
HD-mees tõstis ratta püsti ja hakkas telgile paika otsima. Ühe kase alt leiduski täiuslik plats, väike lohk, kuhu vana metsavend peagi telgi püstitab. Ega siit kostu kriiskedki kui ta mõne ägeda mimmiga öösel maadleb. Kindlasti on sukahoidja pükste all, itsitas HD-mees juba lootusrikkalt.
Kui telk oli püstitatud, otsis HD-mees põuest ex-naiskalt 40a. sünnipäevaks saadud taskupudelit. Pikkade sõõmude mõjul hakkas temas seltskondlikkus pead tõstma ning ta kõndis lähima telkkonna poole.
- Sieg hail, millal siis Tenerifele kui teilgi on nood tähed rinnas?“, lõi HD-mees palli mängu.
Telgiseltskond vaatas hämmastunult juurdetulijat ja vanim habemik küsis:
- Oled vist uus siin?
HD-mees oli kohmetu, kuidas küll võis tema asjatundmatus välja paista kui ta ometi oli kõik õigesti teinud. Ta otsustas olla pisut salapärane.
- Liv tu raid, rait tu liv.
Nüüd naerdi juba valjusti.
See on juba täitsa hea kamp, arvas HD-mees endamisi.
- Mene vaata sinnapoole, sääl hakatakse vutti taguma, sõnas habemik, neil kindlasti sinusugust tegudemeest vaja, lisas ta muheldes.
- Jawohl, herr tenerifkapitän, raporteeris HD-mees juba tõusvas meeleolus.
Tõepoolest, sääl koguti juba meeskondi jalgpalliks. HD-mees loikas pikkade sammudega kohale, tulivesi oli tema enesekindlust juba tublisti turgutanud. Ta vaatas kuidas meeskondadele miskid totsikud pähe jagati. See on kindlasti mingi siseringi värk, ma pean selle mängu võitma, arutles HD-mees.
Mäng algas, HD-mees ei näinud midagi. Tundis vaid higi, naha ja õlle lehka. Ühtäkki paistis kitsast vaatepraost miskit valget ja ümmargust. HD-mees tõstis oma kassitapubootsi ja virutas „pallile“ nõnda kõvasti kui jaksas. Seepeale hakkas kostma hirmsat vandumist ja ta võttis totsiku peast. Ta oli eksinud väljaku servale ja löönud valge „munakoore“ murul istuva kamba keskele, ajades sellega nende õlled ümber. Kambast hüppas üks tegelane püsti ja hakkas HD-mehe peale karjuma, millest viimane otsekohe mõistis, et see siin on nüüd tema test, kaalumaks kas temas on piisavalt kangust ehtsaks bikeriks, milleks HD-mees ju nii-nii kangesti saada soovis. Ta satuks kaklusesse ja selle tulemus otsustab tema sobivuse, seda oli ta nii mõnestki motikafilmist näinud. Ta nägi vaimusilmas ex-naise nägu süüdistamas teda pidurdamises , et temas pole meest mitte penni eestki. HD-mees kõõlus mineviku ja hiilgava tuleviku vahelise kuristiku serval. HD-mees sundis end julgeks, puhkis tigedusest ja tõstis rusikad poksiasendisse.
„Hollister, Hollister, Hollister,“ kriiskas HD-mees nutusena rusikad püsti ringi hüpeldes.
Seisma tõusnud tüüp ei liigutanud end kuid peagi tulid kaks kollaste vestidega meest HD-meest rahustama. Abielus alandatud mees oli fööniksina tuhast tõusnud. Ta oli läbinud testi.
Kollavestid olid ilmselt vahekohtunikud, kes palusid HD-meest rahuneda. Ta värises õnnest. Polnud ju kakelnud pärast algkooli kui Mikko teda lõi, kuna ei saanud kontrolltöös temalt maha kirjutada. Aga nüüd oli ta võitja ja kuskohas veel! Ta lubas vahekohtunikele olla korralik kuna näha oli, et nemadki teda pelgasid.
Ta kõndis baari, seal oli bänd varsti alustamas. HD-mees tellis enesele paar napsu ja õlle. Samas tuli ta kõrvale mees, kel oli vestil hirmsasti erisugu märke. Rinnas säras medaleid nigu Źukovil. HD-mees neelatas.
- Sind pole siin varem kohanudki? päris vestimees.
- Pole jah, ei söandanud HD-mees luisata.
- Me vaatasime, et sul õige radikaalne ratas. Mõtlen, harvemini kui tsikli küljes dildosid näeb, naeris vestimees.
HD-mees naeris ka, ent lisas peljates poolejagu tehtud naeru juurde.
- Tule istu meie seltsi, sõnas vestimees ja pöördus oma laua poole.
HD-mees järgnes ja vaatles pelgliku imetlusega vesti seljatagust. Sääl oli suur kotkas ja tähed H, O ja G ning miskit juttu Harleyst. Ta tõmbus kaameks, see oligi see maailma kõige kõvem MC-klubi ja tõenäoliselt olid nad tema respekti märganud.
HD-mees istus lauda ja vaatles rinnas olevaid märke. Heldus küll, millises militaarses seltskonnas ta viibis. Siin oli kapten ja seersant ja keegi raudpersegi, ilmselt on siis homodelegi uksed valla. HD-mees esitles end ja tänas alandlikult suure au eest härradega ühte lauda istuda.
- Mind põhimõtteliselt huvitab see teie ämsee-värk aga ma ei tahaks küll kedagi tappa. Muidugi olen poisikesena linnukesi jahtinud ja oleks tahtnud tolle inseneri mättasse lüüa kellega ex-naine minema jooksis aga kaugemale ma ei lähe. seletas HD-mees kartlikult.
Laudkond pahvatas naerma. HD-mees arvas seepeale, et ega nad nii hirmutavad olegi. Palus luba järgmise ringi drinksud välja teha, millega muidugi nõustuti.
Kui bänd mängis Higway to Helli, vaatles kõikidel sõitudel ja kõikide meeste seltsis keerlev Riitta tülpinult ümberringi sehkendavat seltskonda. Make oli kuhugi kadunud, ega vastanud enam telefonilegi, niisamuti ka Rane ja Topigi. Ta oli nii üksi kui vaid 49- aastane HD-mimmi olla võib, kuniks ta tundis kedagi enese kõrvale trügivat ning ta vaatama pöördus.
Siin seisis nahktagist rebitud vestis ja reiest lõhkistes dressipükstes metsik mees, kel juuksed pöetud, paljastades seksika kiilaspea. Ta müksas meest kõvasti külge ja sõnas viskikõrbenud häälel:
- Hei ma olen Riitta, aga tüdrukud kutsuvad mind Riittaks, hi hi hii.
HD-mees pidi viski kurku tõmbama. Vaid kümme minutit võitlusest ja teda kutsutakse kõige kõvema klubi lauda ja juba tuleb tibisid uksest ja aknast. HD-mees esitles end käteldes ja nimetas Riittat südamlikuks tüdrukuks. Riitta naeris, et taolisi viisakusi pole ta pärast kolmandat lahutust enam kuulnud. HD-mees oli rahul ja rõõmus, too rattamüüja polnud valetanudki, selle logoga näkkab alati. Ta käis viis joogid lauda ning lubas peagi naasta.

- No miske ratas siis härral on kah? pärisid Riitta värvitud punahuuled.
- Harley-Davidson, lausus HD-mees uhkelt.
- Jajaa aga mis mudel? küsis Riitta.
- Fät män, see mis Hiroshimasse visati.
- Ahaa, see on mingi uus mudel, pole kuulnudki.
- Jaa, siis kui see tehti, siis kavand rikuti nigu mindki, peibi.
- Oooh, flirtis Riitta kähehäälselt.

Järgmine „Oooh,“ kostis kui Riitta nägi HD-mehe ratast.
- Sul on ikka päris ehtne tütrukute sadul seal taga,“ ohkis Riitta, samas HD-mehe Biltemast ostetud telgi kinnijäänud lukku rebides.
- See on, ööh, sadul ja...
Rohkem ei saanud HD-mees sõna suust, sest Riitta lebas juba alasti telgis, olles ukseaugu räbalaks rebinud...
HD-mees põlvitas, pea viltu, käbid põlvi torkimas ja vaatas. Naine oli põlvili, pea madala telgi ukseaugust väljas ja tõmbas sinist nortti ning puhus sama takti suunurgast suitsupahvakuid. Riitta ei jõudnud nortti veel lõpetada kui HD-mees langes pisukese häbelikkusega luitunud biker-tätoveeringute sekka. Õhtu kasealuses telgis oli veel noor.
HD-mees ärkas seepeale, et tundis end uppumas olevat. Hoidku küll, telk oli poolenisti vee all. Riittast ei paistnud muud kui number 45 kabjad, viinast paistes pea ja vees hõljuvad juuksed nagu hirmasamais õudusfilmides. Ta vaatas end, riist oli verele kraabitud, kõhule oli imetud kämblasuurusi maasikaid ja seksilelusid ujus ümberringi. Riitta aga norskas nigu aurulaev.
Öösel oli „ilmselt“ sadanud, olgugi et nüüd paistis päike. Süvendisse püstitet telk oli muidugi üleujutuse alla jäänud. Õnneks oli ratas kombes, ehkki uus lahtine kiiver oli vett täis. Mees käis veelkord „mõrsjat“ vaatamas. Huuhh, kurjam, Justiina-kloon päristas pakse huuli, nii et telk värises. Mida küll ex-naine võiks mõelda kui teda nüüd näeks. Pohmelli ja piinlikkuse laine võttis võimust.
HD-mees leidis paremaks kaduda enne kui SEE ärkab. Ei muud kui lõhki ja läbimärjad dressikad jalga ning tasahilju ratta manu. Dildod jäägu kuhu jäävad.
Motika starter jurises. HD-mees vaatas ehmunult telgi poole. Kas peaks ratta vähe eemale lükkama? Peaks TA ju sellega harjunud olema, arvas HD-mees ja vajutas start-nuppu. Taas lendas vett, tea kas on vesi summutisse läinud? HD-mees kükitas torust vett imema.
Naabertelgis ärgati. Kiilakas mees ringutas telgi ees ja matsutas. Prahvatas ühtäkki naerma ning kiirustas teisi telke raputama.
- Tulge ruttu vaatama, nüüd se hull võtab rattalt suhu!
Samas tõusis Riitta ülakeha veest nagu Bram Strokeri Dracula, meik üle näo laiali valgunud. Vaatas kõrvale, kuhu oli jäänud tema eelmise öö prints, kes oli teda niiväga armastada lubanud kui nad kolmanda raundi lõpuks tema viski seltsis ära olid joonud.
HD-mees vajutas jälle starti, ei kuram ikka veel.. Vaatas vilksamisi telgi poole, riie ei liikunud. Hea märk. Egas kui tagasi torust vett imema.
Riitta kuulis starteri häält. Mida? Kas tema uus kavaler on põgenemas? Kas oli seegi mees läinud tema seltsi vaid viina pärast? Ta komberdas märjast telgist välja ning tõusis. Summuti toru imevat HD-meest nähes, kraaksus pettunult:
- Petad sa mind, kallis?
HD-mees ehmatas hirmsasti, sealt SEE nüüd tuleb! Nüüd hakkas tõesti kiire, HD-mees hüppas sanga, olgugi eelmise õhtu maitse veel hambus oli. Ta vajutas jumalakeeli palvetades starterit, et see ometi käivituks. Ja see läks, kunagi varem polnud Harrika hääl nõnda kaunilt kõlanud. Gaas põhjas, tõusis sidur ja HD-mees kimas kokkutuleku platsilt välja nõnda kiirelt kui vaid sai. Riitta jooksis sukkisjalu metsaserva pidi järele, suured rinnad kõhul pekslemas, nii kiiresti kui suutis, ent armastus oli läinud.
HD-mees kiitis mõttes ameerika inseneride loodud sõiduki käbedat käiku. Oh taevas küll, misukesed üritused nood Harley-Davidson rallyd ikka on. Finiśi järel sääl alles kiire hakkabki.
HD-mehel hakkas matkahammas nõnda pahasti tunda andma, et pidi lausa tohtri juures käima. Alalõua valehambais valu ei olnud ja ülapoolelgi polnud ainsatki auku. Kentsakat tundmust pidi siis mingil muul moel ravima.
Nüüd oli küll rallygi käidud, ega uuele sellisele päris kohe ei kibelenud ka, kuna tänu ühe öö leekivale armastusele ei saanud ta mõnda aega ratta pealgi istuda. Ja antibiootikumikuur oli toiminud, nõnda et mõtted uuest romansist võis natukeseks ajaks kõrvale heita. Nüüd pidi reisima Alpidele. Sinna bikerite kodukohta Saksamaale, kus mäestikud ja autopaanid peadpööritavas kõrguses haakristide varjus ristuvad.
Aga kas autopaanil võib ikka mootorrattaga sõita? Küllap see kohapeal selgub, mingi lehmarada pidi Harley-Davidsoniga igatahes ei sõideta, see on üks, mis kindel. Väärt ratas ja maine kannatab. Saksa keelt pidi aga nüüd harjutama ning HD-mees tõi antikvariaadist jalakõrguse hunniku vanu „Commando“-koomikseid. Himmel karastas.
Reisile minnes on väga tähtis kogu teekond hoolega läbi mõelda ja sobiv ajakava planeerida. Selle kohta oli HD-mees mitmeidki häid eeskujusid lugenud. Long Vei Tu Hangaroundi tüübid näiteks sõitsid läbi siberi selgesti liig aeglaselt. Tuleb lihtsalt valjult rutskat väänata aga no ega nood plastmassist superpiked muidugi suurt miskit suudagi.
- Ei ole neist kauniperse-esitlejaist kuhugi asja, naeris HD-mees. On saateautod ja
valvekaamerad, no mis rattareis see sihuke on.
- Its not tö fänsipänsi, its tö rait, otsustas HD-mees teraselt.
Esiteks laevaga Stockholmi ja sealt siis õhtuks Berliini. Edasi autopaanil järgmiseks päevaks Alpidele, toda kuulsat kuurorti, Ausvitsi vaatama, oli plaan tehtud. HD-mees hakkas reisuks ratast pakkima, senitundmatud seiklusiha meeles mõlkumas. Ranits jeesus-teibiga lenksu kinni ja halupuud esiporikale, et saaks natuke toda kuulsat snautserit grillida. Tagaporikale seljakott ja sinna kohvikeetja ning korralikku soome kohvi kaasa. On ju soome kohv maailma parim, ega seda välismaist muda joo keegi, mõtles HD-mees. Rehvid juba näitasid koormat olevat.
Seljakotti pakkis HD-mees rohkelt sooje rõivaid, Maunt Everesti autopaanil võib kindlasti külm hakata. HD-sokke, HD Racing-jope, et õhtul baari minna, HD-T-särke, HD-traksid, HD-kohvitass, mõned paarid HD-trussikuid, paksud soojendusega HD-sõidukindad, HD-tulemasin lõkke tegemiseks ning muidugi HD-vihmavari juhuks kui sadama peaks hakkama. HD-mees vaatas uhkusega koorma all nõtkuvat ratast. Kella virutas ta vastu seina, see oli tsitaat kuulsast mootorrattafilmist Buttman in Budapest, kus Henry Fonda läbimurde tegi. See on uhke ratas, see Kaptain Kanada, õhkas HD-mees igatsevalt.
Õhtu saabus ja HD-mees käis rehvidesse lisa pumpamas. Viis baari, et mäestiku hõredas õhus kummid mitte vaakumisse ei tõmbaks ja velje peal sõitma ei peaks. Ratas mörahtas käima ja HD-mees higistas seda liikluses ohjates kõvasti. Küllap on esiratta kokkujooks perses, kui nõnda raske juhtida, arutles HD-mees ranitsa ja halupinu tagant maanteed piiludes. Sadamas kimas HD-mees rampi mööda otse autotekile ja keegi üliinnukas madrus kippus teda kohe õpetama.
- Aja see ratas sinna seina äärde, paneme rihmadega kinni. Jaahahh, haludki kaasas, just just.
HD-mees ärritus, aga et ta varem kunagi polnud laevas olnud, võitles ta oma masina siiski higistades seina veerde.
- Pane sealt rihmaga kinni, et ratas ümber ei läheks. Mootor seisma!
- MIDA?
- JÄTA MOOTOR SEISMA!
- KAS SA KIPUD MUGA ÕIENDAMA? MINE SIBLI MUJAL SELLE KURADI LAMBIGA, POLE MULLE SU ABI TARVIS,
SAATANA ADMIRALIHAKATIS!
- No härra paneb siis ise, on siin muudki tegemist, sõnas laevamees ja suundus teisi sõidukeid juhendama.
- Kurrat, tuleb siin Alpide vallutajat ja rallilgi käinud meest õpetama, mühatas HD-mees
endamisi ning tõusis sadulast. Rullis rihma lahti, meenutas, et esimese käigu peab sisse jätma ja tallas veel mootori käies käigu sisse. Käis kõva kolakas ja ratas tõmbas seina, vedades küliti kukkudes veel paagile hirmsad kraapsud sisse.
- SA KURADI KURAT, KES MAKSAB, KESSE MAKSAAB..., raevus HD-mees.
- Oh saatan, nüüd tuli kotkas ka paagi küljest lahti, laevafirma kurat kindlasti ei korva!
Laevamehed ei teinud nägemagi kui HD-mees miski asjaga lehvitas ja tigedalt ringi tammus.
- Läks kurjam, hüvitus peesse, kirus HD-mees ja vedas kurjalt kuus rihma ratta ümber.
Kodarate vahelt üle ranitsa ja halupinu summutisse. Pole mõtetki vargust üritada kui rihmad täie jõuga umbsõlme veetud. Kotka irdumine aga tegi kõvasti tuska. HD-mees võttis seljakoti, lahtitulnud kotka ja suundus autoteki alapoolele kajutisse. Nüüd tuleb täksvriist jooke hankida. Ja kui kuum laevaromanss vastu juhtub, las juhtub, mõmises HD-mees.
On vast kenad need saarestiku vaated, imetles mees liigutunult kajuti seinale maalitud akent vaadates. Laev väljus kajutite värisedes sadamast. Reis Alpide pööritavaisse kõrgustesse oli algamas.
HD-mees sülitas kammile ja vedas tuka tihkelt üle pea.
- Sprechen du mich, sprechen du mich, imiteeris HD-mees Stallonet ja sihtis sõrmepüstoliga kempsu peeglit.
Veel viimane kontroll, bootsid läigivad, teksad siledad, tänupluus õigetpidi seljas, „HD-vest“ okei, raha taskus, tukk taha kammitud ja tulevik ees. HD-mees oli valmis ja asus ülatekile ronima.
Trepil tuli vastu must mees.
- Mii kou Afrikka nekts samör, sõnas HD-mees ja osutas rinnas olevat HD-märki. Must mees vaatas pikalt ja jätkas teed.
- Saatana neeger sihuke, tuleb siia neegerdama, eh kuradi kurat, manas HD-mees. Peagi jõudis ta tax free poodi. Küll on odav õlu! HD-mees laadis kärusse kuus kohvrit remondiõlli nagu seltskond tavatses öelda. Ilmselt on vines olles toredam ratast parandada, on see vast vahva harrastus! HD-mees käis õllesid kajutisse viimas, viskas samas veel väikese jäägermaisteri paari sõõmuga nahavahele ja hakkas baari kibelema.
Teel imestas HD-mees võõraid keeli kuulvat, ümbrus tundus rahvusvaheline. Siin siis enam soome keelega hakkama ei saagi, viskame aga välismaakäigu sisse, mõtles HD-mees ja astus baari. Nurgalauas istus seltskond bikereid õlut rüüpamas. HD-mees märkas neid kohe ja arvas välismaalased olevat. Oli neil miskid ingliskeelsed kirjad pluusidel ja välismaised näojooned. HD-mees virutas letil ühe tequilasnapsi sisse ja maandus siis kossuvissy klaasiga bikerite lauda.
- Hauduujuuduu?
Biker vaid noogutas seepeale, pilguga vindist võõrast mõõtes.
- Vai joor tiishöört skeleton hed, is joor mami ded, HAHAHHAHA?
Totaalne vaikus.
- Mii tsoukin, mii baikker tuu, parandas HD-mees.
- Great, sõnas Biker hapult.
- Mida see idioot tahab? päris üks biker teiselt.
Jumal küll! Kutid oskavad soome keelt? Polegi päris esimest korda Soomes. Nüüd on parem rollis püsida, et jama ei tuleks, arutles HD-mees endamisi.
- Ai nou veri horni leidi from Finland, meik good dik ättäk. Höör neim is Riitta. Veri seks
kreisi. Fak mii, fak mai tent, fak mai paik.
Üks biker purtsatas Riitta nime kuuldes õllesõõmu klaasi tagasi. Laudkond pahvatas naerma. HD-mees oli tuuma tabanud.
- Ai mast kou nau, ai lav Harli Teivitson, its tö letör not tö goor.
HD-mees tõusis lauast ja kõndis leti äärde, viskikoola ja suur õlu. Akendes vaheldusid saarestiku vaated.
Tunni pärast oli HD-mees juba uljas kruiisifiilingus. Lahtitulnud kotkas vedeles keset lauda ja mees lantis varjamatu seksuaalsusega naisolendeid.
- Hei peipi, äs juu kän sii aim ä motormän, ai häv pauver in mai händ!
Veel ei näkanud, ent see meest ei häirinud kuna laulutuju tikkus peale. Ta suundus karaokebaari kus keegi vääras helistikus miskit Härmalille jorises. Kõndis reipalt dj-puldi juurde ja teatas, et nüüd tuleb mees laulma, pangu aga poorn tu pi vailt mängima.
- Ma olen harrikkamees, ei miski mopopoisu enam. Naine viis minnes poole kaasa aga nüüd
võtan protsendiga tagasi. Küll see elukene vast meest loputab aga mina, mees, katsetan harrikaid ja ratsutan mööda kaugeid maid.
Tüdinud ilmega dj noogutas ja põrutas Born to be Wildi mängima. HD-mees viskus põlvili, käed püsti, silmad fiilingus suletud. Üle pea veetud tukk oli kõrvale vajunud ja pükstele valgunud Irish Cream helendas kubemes nagu Utö majakas.
- Ket jor motor rannin, ketan on tö haivei, luukin vor ätventsöör, vat ever kets joor vei! POOOOOOOORN TUU PIIIII VAAAAAAAILLLLLT! röökis HD-mees kinnisilmi, olgu et refrään polnud veel alanudki. Dj peatas loo poole pealt ja śveitser tõstis HD-mehe kaenlast üles.
- KÄPAD EEMALE! PROTHERHUUT APPI, TATS VAN ÄNT VI OOL PLIIT!
Karjumine aga ei aidanud ning HD-mees tassiti baarist välja. Õnneks sai omast pudelist lohutust võtta.
- Śä kurśdi kurśt, muffigi ei taju. Kus on kajjut? Vapśralt edaśi! Kõvamees ise läeb śśõitu! Raudkotkad taeva! Villie Gee –punkti mehi ei togita!
HD-mees oli sassis nagu sasipundar, valmis juba isegi laeva juhtima. Koridorid hargnesid kaheks, hääled kaugenesid, sammud õõtsusid ja vägisi pidi pikali pääsema.
- Saabume Stockholmi sadamasse, kõiki sõidukijuhte palume siirduda autotekile, kõlas vali teadaanne.
HD-mees hüppas pallimerest püsti. Pea valutas ja ehmatus oli hirmus. Süles paistis okse ja teksade põlved tahmased. Oli mul naine või ei? Midagi ei mäleta.
HD-mees jooksis pead hoides kajutisse. Koridoris toimetasid juba koristajad ja vedasid kajutist pesu välja. Põrandal vedeles hulk tax freest toodud õllekohvreid. No kuidas need küll kaasa võetakse. Tuleb kuidagi vägisi rattale sättida, ega hääd kraami hukka tohi lasta, olgugi pohmakas nii jube, et alkohol viimse asjana meelde tuli.
HD-mees kiirustas koormaga autotekile, kus metallkoopas kajav mootorimüra pea täiesti kumisema pistis. Pooled õllekohvrid oli ta sunnitud noile admiralihakatistele jätma. Nüüd pidi hakkama veel rihmadega jantima, ratas oli õnneks püsti. Lõppeks sai ta rihmad lahti ning teipis kotka kiivrile otsaette. Välismaal hea näidata end protherhuudi kuuluvat, mõtles HD-mees startides.
Sõitis siis oma tohutu koormaga vankudes laevast välja ja palus mõttes, et kuskil jumalapärast puhumistorudega politseinikke vastu ei juhtuks. Ei juhtunud, ei siis muud kui Berliini poole teele.
Pohmelline merekaru kaevas kotist suure kooliatlase ja hakkas otsima teed Alpidele. Peab ju ette vaatama et sinna Ida-Saksa poole ei eksi, mõtles HD-mees viinaaurusid õhates, kindlasti kipuvad varastama kui sellist ratast näevad.
Tee oli püsti ees ja HD-mees kirus, et noist kuradima svedude siltidest sittagi aru ei saa!
Ta keerles rampidel, ringidel ja ristmikel, lõppeks märkas üht D-kleepsuga mersut ja kimas järgi. Saksa auto, saksa tunnus – küllap Saksamaale teel. Siis aga hakkas sadama. HD-mees pööras järgmisele peatuspaigale ja otsis HD-vihmavarju välja. Nüüd oli põhjalikust varustumisest kasugi.
HD-mees ei suutnud aga õieti otsustada, kummas käes vihmavarju hoida, paremas või vasakus. Suus see ei püsinud kuna proteesidest hakkas isemoodi kahtlast krõbinat kostma. Ta lahendas olukorra varju ühest käest teise vahetades. Vari püsiski päris kenasti kui seda otse ees horisontaalis hoida. Ta piilus külje pealt teed ja vesi pritsis küll mehe, küll varustuse peale. Ühtäkki vedas möödakihutav rekka tuulehoos varju mauhti minema.
- Sa kurradima kurat! Sinne läks 150 eurot maksnud orkinaal vari, manas HD-mees.
Vett tuli kui oavarrest. Puuhalud, seljakott, tsiklimees ise ja õllekarbid vettisid täiega. Ühes kurvis läksid kaks kasti teepeenra poole lendu, nõnda et tee keerlevaid purke täis oli.
Poole tunni sõidu järel võbises HD-mees juba nagu malaarias. Pigimustad HD-prillid olid pisarais ja rõivad läbimärjad. Oli aeg lõket teha. Ta pööras kõrvalteele ja peatus lõket sättima. Hea oli asja juures see, et teksadest läks kogu laevareisu pask minema. Looduslik pesumasin, tõdes HD-mees, suu ammuli. Nisikesist asjust ei tea need kontorihiired midagi, Harley märgi all on elu ikka imeline.
Läbivettinud puud ei tahtnud kuidagi tuld võtta ja vett tuli aina lisa. Benssu otsides kaksas mees l pidurivooliku lahti ja pistis kiivri alla. Küll mees lahenduse leiab, mõtles ta ning lisas surematu:
- Harli men tount melt in vooter.
„Benss“ ei tahtnud õieti süttida. Jaahah, see on see uus turvabents. No küll on kurat!
Ega`s muud kui tahmane kiiver tagasi pähe ja halud küüti. Magistraalil kiiruse uuesti kaheksakümnele tõstnud, hakkas hirmus külm. Kiiremini ei näinud sõita, ehkki ruttu oleks kuhugi sooja tahtnud.
Ta vedas bootsi sõidu pealt jalast ja pistis vettinud sokis jala summutitorule sooja. HD-mees röökis valust ja saabas pudenes teele järelsõitva rekka rataste alla. Ta vedas ratta kõrvale ja jooksis saabast otsima. Sel oli tald irdunud, tuli kinni teipida. Ei olnud enam teab mis kaunis sõiduking aga samas nägi HD-mees selles respekti. Pisuke vedamine kogu ebaõnne juures.
Poole sõidutunni järel hakkas HD-mees juba lausa vabisema ja pöidlad pistsid värisedes iseenesest suunakaid peale.
- Perrkele, on see tüüp mu ratastki neegerdamas käind, et alarm ise peale läeb?
Siis aga paistis bensujaam ja HD-mees kurvas hädavilkude plinkides katuse alla. Esipidur ei võtnud ja HD-mees paanitses tagapidurit otsides, ratas aga rümatas sedaaegu lillekasti ning kogu kaunidus prantsatas külili. Tankimas olnud inimesed vaatasid reisumeest hämmeldunult.
- Sampati fak mai paik! ulgus HD-mees tigedana.
Ta kobis halgude seast püsti. Jäägu see ratas praegu, nüüd sisse sooja. Koperdas letini ja kogeles:
- Mii koult, hot vääst, veer is ruut tu perliin?
Müüja ei saanud sõnastki aru mida HD-mees ütles aga pistis talle kuuma supitaldriku nina ette, sest oli see kotkaga tsiklimees ju läbimarg ja külmunud. HD-mees tänas ja suundus suppi sööma. See oli parim supp mida ta eales söönud ja oli merel tehtud start ju ilma söömata.
- Kaattämmit, ai lav sveedish miitpools änt sanshain, mõmises HD-mees lusikat suhu pistes, pidurivedelik põski mööda taldrikusse voolamas.
HD-mees varjus siseoludes paar tundi, kuniks taevas matkamehele halastas. Pilvitus hajus ja päikesekiired kuldasid taevalaotust. HD-mees otsustas teekonda jätkata sest õhtuks pidi ju Berliini jõudma. Ta jättis märjad puud tänutäheks bensukapidajale, kirus uusi kraapsusid rattal ja varastatud õllesid. Järel polnud enam kui üks kohvritäis. Aga mees ei murdunud ja kihutas peagi pigitriibul.
Sillani jõudes valdas HD-meest meeleliigutus. Varsti on ta Taanis, sääl tuulekübarate maal. See oli see sild kust ta oli näinud seiklejaid Jyllandi minevat, mille taga Saksamaa ürgsed mäestikud asusid. Sild tundus aga kuidagi madalavõitu olevat, võib-olla nood objektiivid petavad pilti tehes, mõtles ta ja jätkas sõitu.
Tunni aja pärast jõudis ta Saksa piirile. Pilk rattale ja tähtsa olemisega tegelane viipas teda edasi. Ta tänas, danke söön, mille peale piirivalvur midagi ei kostnud.
- No oli vast pahur tegelane, küllap kadetses, hä hä hä, arutas HD-mees.
Seejärel nägi ta silti, millelt tõlkis: Tere tulemast Põhjamaanteele. Selge! Ta oli õigel teel. Nüüd aga õhtuks Berliini. Ja siit edasi ainult saksa keeles.
Sildil seisis „Welcome to Norway“

The hero of Telemark

Õhtu hakkas hämarduma. Elus esimest korda Saksas ja üleüldse euroopas reisiv HD-mees oli võõraste viitadega püstihädas. Berliini ei paistnud ikka veel kusagilt, ehkki Saksas teadis ta end kindlasti olevat. Igatahes pidi nüüd laagripaiga otsima. Ühel teeviidal märkas ta telgi pilti ja põristas siis näidatud suunal. Ometi kord oli HD-mehel vedanud, niisama lihtsalt laagrikoha leidnud. Väravas pakkus ta eurosid aga niksmanni-proua raputas aina pead kuniks HD-mees hüüatas:
- Hast du problem? Euro ist gut!
Kassatädi nappas HD-mehe näpu vahelt viiekümnese sedeli ja virutas luugi tigedalt kinni.
- Sveinhunde! karjatas HD-mees.
Tule taevas appi, miskine freulain hakkab nüüd paikkeriga vägikaigast vedama. Mitte mingisugust respekti. HD-mees kõndis saapatalla plaksudes tagasi ratta juurde.
Nägurit näinud telk sai nobedasti püsti ning HD-mees vajus magamiskotis sügavasse unne. Ta nägi unes Bonneville´i, millega ta Viimse Mohikaanlase filmi Purt Munro rekordi lõi. Naised krabasid, Willie Gee-punkt plaksutas ja teda loobiti austusavaldustega õhku.
Hommik tuli kaunis. Mees otsis kohvikannu tarvis stepslit ning leidiski selle naaberkaravani tulbast. Kohvi nõrgumas, lehitses HD-mees kaarte. Ta näis olevat kusagil Berliinist lääne pool, siit võikski juba otse läbi Lääne Saksa Alpidele põrutada. Ühtäkki hüppas too naaberkaravani mees autost ja tuli midagi õiendama ja tema kohvikannu osutama. HD-mehe respekt ei talunud mölisemist. Ta rebis „vestihõlmad“ laiali ja näitas tänupluusi.
- ICH FINLAND! osutas HD-mees pluusil olevat sõdurit.
Karavanimees jäi vait ja taandus. HD-mees teadis vanu relvavendi ühist ajalugu austavat. Kohvi valminud, rebis ta stepsli tulbast ning hõikas sakemannile, et too võib nüüd seda bundesliigat edasi vahtida. Kohv joodud, said asjad kokku korjatud ning teekond Alpidele jätkus.
Küll on head need autopaanid, saab nii palju välja keerata kui torust tuleb, tõdes HD-mees, sõites tõesti peaaegu julguse piiril. Maastikud vaheldusid ja ranitsarihmad plärisesid koguni 150 km/h kiirusel. Vahepeal söömas ja tankimas käinud, hakkasid edasi kihutades silmapiirilt tõesti mäed paistma.
- Alpid! lausus HD-mees pea kuuldavalt ning hakkas
meeleliigutusest luuletama:
- Matterhorni ürgsel maastikul raudmees ja raudne ratsu
kappavad kaugel lahutuse valust. Elagu vabadus ja kahetaktimootor!!
HD-mees oli heas tujus. Ettetulnud takistused olid ületatud ja nüüd oli ta lõppeks Alpidele jõudnud. Selle auks peatus ta järgmises bensukas kohvipausiks. Kassas päris ta müüja käest:
- Wo ist Everest?
Meesmüüja naeris seepeale. Ilmselt harrikamehi isegi, arvas HD-mees.
- Haben sie Harli Teivitson, brum brum?
Müüja naeris jälle. Lahe tüüp, see prother! otsustas HD-mees. Saksa on ikka kihvt paik, see Tapio Korjus ajab ainult jama! HD-mees siirdus õue kohvi jooma ning nähes küürus ratturiga plastmassratast mööda kihutavat, pahvatas naerma:
- Hähähää, vahi, võtab suhu endal! Sak dik, sak dik!
HD-mees elas vaid käesolevale hetkele. See oli täiuslik, jätkamaks teekonda kümnete tuhandete meetrite kõrgusele. Õnneks olid ka rehvid mäestiku hõreda õhu tarvis korralikult täis pumbatud. Veekaks pramahtas käima ja ratas kihutas mäestiku poole, mida Aleksander Suur kunagi ammu kaelkirjakutega ületanud oli.
Mägiteed tõusid kõrgustesse ja õhk jahenes, ent maastikud olid kaunid kui kataloonia postkaartidel. Mitmetunnise sõidu järel tundis HD-mees peadpööritavais kõrgusis justkui nõrkust ja pelgas õhupuudust. Lõunasöögi järel nõrkus siiski kadus. Ta oli ohtralt mineraalvett joonud ja selles on ju palju õhku. Peab ettevaatlik olema, juhuks kui lumeinimene teele peaks hüppama, meenutas HD-mees ja tegi katseks paar põiget.
Õhtuks võttis ta ühes väikeses alpikülas zimmeri, imetles veel hetke loojangut ja ümises:
- Kui nabaauk on paiste läind, siis protherhuud on väge täis, nahkpüksis pingul hemorroid.
HD-meest valdas meeleliigutus. Harras hetk tõi pisaragi palge. Tema ja Alpid. Tema ja Harley- Davidson. Tema ja ta vabadus. HD-mees uinus, vaba kui linnuke.
Hommikul oli HD-mees juba varakult liikvel. Varsti jõudiski ta tuntud Trondheimi alpikülla kuulsa Würthi ääres. Vaevaline teekond pärjati nüüd paaripäevase õllepuhkusega. Ta leidis toreda gästhausi, kus toa võttis, ning vahetas sõiduülikonna vaba-aja HD Racing- jope vastu. Ratas oli kenasti gästhausi tagaõues, omaniku laste valvsa pilgu all. Kõik kombes, siirdus mees linna peale. Rahvast oli ümberringi kõvasti, koguni mõned tsiklimehed aga HD-rahvast veel ei paistnud. Siis aga märkas HD-mees äkitselt tuttavat Harley-Davidsoni silti! Imelugu, harrikapood keset Alpisid? Mees ei mõelnud pikalt ning astus sisse.
- Auf wiedersehen! hõikas HD-mees reipalt.
Kaupmees noogutas laisalt tervituseks aga kui ta nägi seda firmajopes tegelast riiulite vahele sukeldumas nagu lapsukest jõulumehe kingikotti, tuli talle kohe elu sisse. Raha keel on rahvusvaheline ja seda kaupmees oskas.
HD-mees leidis jube kihvtid HD-bootsid. Vanad saapad olid teda küll ausalt teeninud aga need olid ju katki ja pealegi polnud neil sääre peal nii uhket logo. Ta proovis bootse jalga, imetles peeglist ja võttis tsikli puudumisest hoolimata kuivalt sõiduasendi.
Saksa keelt kaupmees ei osanud aga ehk oskaks too kükitav germaanlane mõne sõna inglise keelt?
- Suit you, sir! märkis kaupmees lipitsevalt.
- Jees, ai nou! Mii laik! rõõmustas HD-mees. – Ai teik tis.
Siis veel paar T-särki, Screaming Eagle pluus, pandanahkne HD-peakate, eriti vinge HD-pannal, HD-nahkpüksid ja nokamüts. Kõik veerandtunni jooksul. Kaupmees jälgis toimunut hindavalt ja aina kiitis kui häid valikuid HD-mees tegi. Lisaks olid müüjal endalgi just samasugused püksid, milline kena kokkusattumus!
- Since you are my best customer, this is for you for free! kinkis
kaupmees HD-mehele kuldse kotkaripatsi. Silmapilk ostis HD-mees sellele ka keti külge.
Pisar läigatas HD-mehe silmanurgas. Ta oli HD-müüjalt TASUTA HD-toote saanud! See oli imeline! Tema, mees kes alles hiljuti ratta ostnud, võeti nii aupaklikul moel vastu. Nüüd tundis ta end olevat tõeline biker, mees keda ei piira miski.
Sedaaegu kui kaupmees tema krediitkaarti lihvis, tõstis HD-mees pühalikult kuldse HD-kotka. See oli Tema hetk. Suletud silmil, tundes nagu Inglise president ise teda rüütliks lööb, poetas ta enesele keti kaela ning tõotas, et ei võta seda enam kunagi ära. EI IIAL!
Kaupmees nimetas mingisuguse summa ja HD-mees viskas säuhti oma kraaksjala kviitungile. Pärastlõuna läks lennates kohalike vaatamisväärsuste ning uute HD-aaretega tutvudes.
Õhtusöögi järel gästhausi poole jalutades märkas ta ühel kõrvaltänaval suurt biker-seltskonda. Kõik olid nahka rõivastunud, neil oli kette, mehiseid vuntse ja nahkseid biker peakatteid. Kui taustal veel tuntud motolugu y-MC-a kõlas, oli selge, et miski kõvemat sorti HD-üritusega tegemist. HD-mees ruttas võõrastemajja, võttis kiirelt duśśi, läigatas mehelikku Harley-Davidson aftersheivi näkku ja riietus uutesse rõivastesse. Peeglisse vaadates oli vaatepilt uskumatult vinge.
Tuttuued HD-saapad, nahkpüksid, 100 years Harley-Davidson T-särk, Screaming Eagle pluus, peas HD-logoga nahkrätt ning kõige krooniks kuldne kotkas kaelas. Kui sedasi ka naist ei saa siis jäägu saamata.

HD-mees läinud vahepeal põhjamaa kadeduse eest Ameerikat avastama. Vaja Route 66 läbi sõita. Sääl juhtunud ka igasugu kentsakaid lugusid.

Riders of the storm

Silme ees laius võimas preeria, nagu vanas tv-sarjas, Väike Maja Preerias. Tuhandepealised pühvlikarjad mäletsesid laisalt rohtu ja sügasid kapjadega kõrvataguseid. Nüüd oli selgesti Kit Carsoni maile jõutud. Väikesed nostalgiahõngulised Route 66 bensukad vuhisesid mööda ning maailm tundus heitgaasi hõngu. Ulja ja uhkena kulges HD-mees Sierra Madre aarde suunas, mis maanteede vallutajat juba ootamas oli. Noore kotkana hõljus ta üle laiuva roheluse Oklahoma City poole. Siin, kiiruse ja vastutuule maailmas võis biker vabalt hingata ja preeriaseaduste ohtlikku hõngu tunda. HD-mees nautis looduslapse olekut. Biker on aina looduse armul, nii heas kui halvas – katastroofidest rääkimata.
Tumedad pilved koondusid taevas ühte ja õhus oli elektrit tunda. Tuul sasis põõsaid ja tankima peatunud HD-mehe hõredaid juukseidki. Asutab vist tibake sadama, mõtiskles ta kui bensukaomanik värisevi käsi aknaid laudadega kinni naelutas. Autosõitjad kihutasid suurte hoonete varju ja linnud kraaksusid hirmunult. HD-mees muigas, et on vast kõva bikerprassing tulemas kui samas langes mõnesaja meetri kaugusele musta elevandi hiiglaslik lont taevast alla. See hakkas endasse imema kuure ja puid, mis jäätisepulkadena keereldes õhku tõusid. Vanasse tamme lõi viieharuline välk, selle tillukesteks tikkudeks rebides.
HD-mees kahvatas lumivalgeks ning õhus olev elekter tõstis juuksed püsti. Tornaado must lont lähenes bensujaamale. Telefonipostid tõusid üksteise järel õhku ja kadusid musta keerisesse, mis nad sadade meetrite kõrgusele tõstis. HD-mees napsutas närviliselt stardinuppu, sai ratta käima ja sööstis teele.
Peeglist paistis hirmus vaatepilt. Tornaado noppis maast liiklusmärke ja jälitas teda hirmsa mürina ja kolina saatel. Nutt varuks, tagus HD-mees kõrgemaid käike sisse, ent enese teel kõik lahti rebiv uss, see ainult lähenes. Bensujaama katus tõusis aeglaselt kiikudes ja plahvatas seejärel miljoniks. Teeristilt kerkis õnnetuke matkaauto, metsikult keereldes, pööreldes ja lendas lõpuks ostukeskuse katusele. See oli vanakuri ise, mööda Route 66 –te kihutamas ja tulemus oli ka seda nägu, Teeääred olid maatasa tõmmatud ja kõikjale sadas kõike. Tema nälg polnud aga veel kustutatud, üks mootorratas sobinuks veel sellesse söögikorda, ennem kui keerlev hävitaja oma jõu kaotab. Välgud teeviidaks, loivas manala saadik edasi, hävitades kõik teelesattuva.
Harley-Davidson kihutas metsiku hirvena läände. Tohutu tornaado järgnes aina lähenedes. HD-mehe näol oli õuduse ja pöörase põgenemise segune grimass. Lubivalge nägu higistas külmi pärleid ja verepunased silmad suurenesid iga kord kui ta peeglis keerlevat surma nägi. Loodus jälitas lootusetut ja lähenes iga sekundiga.
Varsti hakkas keerutav küljetuul juba ratast kiskuma. HD-mees röökis kõigest kõrist ja väänas gaasirulli kummi keerdu. Peagi hakkasid juba oksad ning tikkudeks jahvatatud tolliste laudade jäänused HD-mehe selga taguma. Tornaado oli täiesti kannul ja möirgas miljardi hobujõuga, rebides teelt kõik, mis ette juhtus. Pisike putukas kihutas selle ees kui sipelgas laineharjal. Tornaado lähenes veelgi ja purustas ulgudes tagalaterna. HD-mees kriiskas kui vastsündinud lapsuke, puuliistakud piitsutasid ja kuub hakkas nõelapatja meenutama. Kulunuks vaid hetk ning keeris neelaks ratta ühes ratturiga ja rebiks ribadeks.
Välgud paukusid, maailm värises ja taevas raevutses. HD-mees kogeles issameiet ning litsus ulguvast mootorist viimast. Tagaratas hakkas kerkima ja vikatimees muheles peeglis oma hambutut muiet. Samas sai HD-mees kabuhirmust halvatud jäsemed tööle ja viskas jalad raamile lisaraskuseks. 180 km/h kiirusel oli see trikk omaette, ent kui tige tornaado juba perset näksib, ega siis palju valikuid pole. HD-mees kihutas kõhuli rattal, kotid silme all metsikult plagisemas.
Tornaado haukas juba saaki. Bootsid ja racing-sokid lendasid lehvides jalast ja valehambad tärisesid kui roostes automaat. Lõpp tunduski käes olevat kui tornaadolont justkui taeva kingitusena järsku õhemaks hakkas muutuma. See huilatas veel aga oli lõpuks kui väike nöörijupike. Välk põrutas veel rattapärasse, nii et HD-mees tükkis rattaga viis meetrit edasi lendas, siis oli tornaado kadunud.
Kümnekonna miili taga kuulati bensujaamas ärevusega raadiot. Inimesed olid varju kogunenud ja tänavad olid mahajäetult tühjad. Uudistelugeja teatas, et tornaado oli hajunud ning oht möödas. Bensujaama omanik koputas piibu kergendusega laua vastu ja kobis uut tubakat toppides õue hävingut hindama. Ta vaatles taevas hajuvaid tumedaid pilvi ning jälgis tolmu langemist teeäärsetele rusudele. Märkas siis tolmupilvest ähmast kuju lähenevat ja teritas pilku. Maanteel lähenes mürinal mootorratas ja piip nõksatas taadi suus seisma. Nõelapatja meenutav HD-mees kihutas platsile, ise adrenaliinist vabisedes. Vanamees astus tulijale imestunult vastu ning mõõtis looduse rüüstatud paljasjalgset pika pilguga.
- God damnit! What the hell happened to you?
HD-mees tõmbas hinge, noppis ninast vaikides paar tikku ja sõnas:
- Ai rait tö laitnin.

Põnevust põksuv kõrvaltänav viis HD-mehe bikerpidusse kus vikerkaarevärvides lõunaosariikide lipp kutsuvalt lehvis. Juba uksel tervitati HD-meest soojalt, kindel märk protherhuudist. Sakslasi seal eriti palju polnudki, koht tundus reisivate bikerite poolt soositud olevat. HD-mees tellis hakatuseks paar snapsi ja vaatles imestusega austria nahkpüksimalli. Ohoh, sellelgi seal perse paistab! On see nüüd ikka päris õige koht, ebales ta hetke aga nähes seinal kellegi soomlase joonistatud bikerteemalisi pilte, teadis ta end siiski õiges paigas olevat ning võis reipalt lisa joomist tellida.
Peagi oli HD-mees juba hoos ja tiksus leti veeres discomusaga ühte rütmi. Nüüd aga oleks mingit õige kõva lugu tarvis, kõndis ta dj juurde. Sel oli miskilt naiselt punast värvi huultele jäänud.
- Plei fo mii poooorn tu pi vaaaailt?
- Yeah, sure honey, vastas dj.
Misasja? Ütles ta mulle „hani“ või küsis raha, „mani“? Küllap nood dj-d käivad ka müntidega, prahvatas ta naerma, lõi paar kahekümnest sedelit letti ning kuulis minema pöördudes, et plaat vahetus silmapilkselt. Ja siis see algas: DÄN DÄN DÄÄ DÄ DÄ DÄ DÄ DÄ DÄN DÄN DÄÄÄ!
HD-mees sööstis tantsupõrandale põlvili ja keerutas kapuutsi pea kohal, elas refräänile õhukitarril täiega kaasa ning heitis särgi seljast. Publik rõkkas. HD-mees oli ekstaasis, tema maine oli kerkinud uutesse kõrgustesse. Tema, lahutuse loputatud keskeas härra eikeegi, oli nüüd alpiküla kõige kõvem biker. Ai kui töökaaslased seda näeks! Kotkas helkis discovalguse välkudes, higine kõht hüppas muusika rütmis, nahkpüks oli macholt pingul ja näol varjamatu õnnetunne.
Kui lugu lõppes, teenis ta marulise aplausi ja siirdus leti äärde lõdvestuma. Üsna kohe ilmus ta kõrvale tugevalt lõhnastatud pikk naine. Sel olid pikad mustad lokid ja tugev meik, palju ehteid ning kitsas seelik mustade sukkade ning punaste kontsakingadega. Lausa unelm, huh!
- Hello there stranger! lausus naine kummaliselt madala häälega.
- Juu laik viski? päris HD-mees, hääletooni imestades.
- Sure honey! vastas daam.
HD-mees tellis kohe paar naise soovitud napsi. Baarmen valas neile soovitu välja ning asus järgmistele kokteilidele miskeid imelisi tähesäraküünlaid süütama. Mimmi neelas joogi ainsa sõõmuga ja kui HD-mees parajasti oma jagu tühjendas, tundis ta kätt jalge vahel ning meelad huuled sosistasid kõrva:
- What you say if I blow your cock in the mens room?
HD-mehelt purtsatas viskisõõm üle leti, mispeale tulesid süütava baarmeni juuksed leekidesse süttisid. Kuniks baarmen jäävannis pead jahutas, olid nemad juba meeste kempsu kadunud. HD-mees lükati tühja kabiini ja kuniks ta midagi turvaseksist üritas arvata, olid tal juba püksid rebadele kistud. On see vast raju mimmi, jõudis HD-mees veel mõelda kui tundis end lendu tõusvat. See siin tundus märksa parem kui Riitta, kes oli riista lausa verele kraapinud, nõnda ei suutnud HD-mees end kauem tagasi hoida ja lauges põlvede nõrkedes üsna pea. Põrandal hingeldades nägi ta mimmit seelikut üles koorivat ja kuulis madalat häält:
- Now you blow me!
MIDA KURADIT? Sel mimmil oli riist! Kuidas sihuke asi saab olla? HD-mees ei arutlenud pikalt ja tormas jooksu pealt pükse üles vedades tänavale. Ta oli nähtust vapustatud, nii ilusal naisel mehe riist. Ehk äkki miski mäestikutõbi....? torkas meelde.
HD-mees sammus rutakalt gästhausi poole. Homme ta igatahes lahkub, sellise friigiga ei jää ta miski hinna eest samasse külla.
Hommikul ärgates läikis kotkas endiselt säravalt. Eilsed ehmatavad juhtumid olid möödanikuks saanud. Junou vailt haivei änt tsentlemän staat joor ensinis. Nii tore siin siiski polnud, et pikemalt viibida, jumal teab mis püksi võib kasvada kui veel seda kohalikku kraanivett juua. Arvata, et mingeid tuumajäätmeid Mont Plänki tippu kallatud või miskit muud taolist.
Ta otsustas lahkuda stiilselt. End välja kirjutades valis ta riiulist sigari, pistis suhu ja lausus:
- Mii Harli Teivitson, juu Malporo män?
Letis olev omanik pakkus uhkele sakslasele tusaselt tuld ja HD-mees väljus. Tagaõues olid lapsed rattale haakriste sodinud. HD-mees läks raevust siniseks.
- KAAATTÄMMIT! JUU FAK MAI PAIK, JUU FAK MII!
Lapsi ei paistnud kusagil. HD-mees ladistas rattale aiavoolikust vett ja värviline vesi voolas mööda muruplatsi. Vasti aga raksatas mootor käima ja ta otsustas sitase gästhausi ees kättemaksuks kummi põletada. Kuda see käiski, esiteks tuurid üles, siis pidur põhja ja sidur üles. Et raju mäestikusõiduga olid esipiduriklotsid ära kulunud, kasutas HD-mees tagapidurit ja keeras pöörded maksimumi. Omanik oli trepile vaatama tulnud. HD-mees muigas kurjalt ja andis mootoril möirata. Sidur oli põhjas ja käik sees.
- JUU FAK MII, AI FAK JUU!
Ja päästis täisgaasil siduri. Ratas jõnksatas, HD-mees kaotas tasakaalu, pidi peaaegu kukkuma ent sai parema jala siiski maha. Ratas sööstis raketina minema ja mees lendas perseli. Harrikas põrutas otse üle tänava asuva lillepoe aknasse ja peatus külili pelargooniumite keskel, klaasikildude kaunilt helisedes.
-Maybe you fuck yourself, hahahaha! hõikas hotellipidaja ning naeris kõhu kõveraks.
Oh õudu, nüüd oli HD-mehe au pihta käidud! Ta hüppas asfaldilt püsti ja tikkus lööma. Peremees haaras enesekaitseks ukse kõrvalt harja ja virutas HD-mehele nii kõvasti vastu pead, et vars läks pooleks. HD-mees pöördus põmpsti kummuli.
Kui HD-mees ärkas, oli tal side ümber pea ja talle seletati, et oli raske mootorrattaõnnetus juhtunud. Mees ei mäletanud esiti midagi, ent kui meenus, pidi selgitama:
- Jees fakin plaint rändädi vith kaiddook kam from iterseksön änt
mii preik pat pläkaut.
- Calm down mister, everything is allright, sõnas kiirabimees
rahustavalt.
- HIT ÄNT RAN, HIT ÄNT RAN!
See oli usutav, sest pidurdusjälje kohalt oli ratas paiskunud vastasoleva poe aknasse ja otsasõitjat ei paistnud kusagil. HD- mees kobis liikvele.
- Vai kurjam, sinna läind nüüd boonused, kirus ta poe akent ja
pelargoone kinni makstes.
Lillemüüja oli päris kena naisterahvas ja HD-mees susistas katkiste valehammaste vahelt:
- Mii män of meni teintsör!
Pikemalt ei jäänud ta aga siia külasse kaupa tegema. Miski friik oli tema riistaga maiustanud, ratast oli saboteeritud, pähe löödud ja kõige lisaks oli nüüd veel esiporikas ka lahti tulnud. Rääkimata juhist, olid rattagi küljed täis mõlke ja kraapse. Respektiriismed rippusid ribadena nagu kerjuse palveplakat.
Maantee kutsus. Tunni pärast oli valu järgi andnud ja valehambadki said teibitud. Mitme tunni sõidu järel pidas HD-mees söögipausi ning uuris kaarti. Teeviidad ei klappinud kaardiga sugugi kokku. Siis vaatas ta kaardi ilmumisaastat, 1978! Hoidku taevas, miski talvesõja aegse kaardi järgi peaks kuhugi jõudma? kirus HD-mees. Kaart metsa ja edasi sinna kuhu rõugearmiline nina näitab.
- Fööst plad pläkaut faitin, mossitas HD-mees endamisi ja tajus
samas ütlemise irooniat. Kurat, selle reisu eest peaks mingi ironfist-märgi saama kui igalpool niipalju võideldud on.
Tee ääres vilksatas silt mööda, Mosjoen 50 km. HD-mees müdistas ilma marsruudita aina tõusvas tempos edasi kui tõeline biker. Enam polnud tal ka midagi kaotada, peale kuldse kotka ehk.

..... Paljukogenud HD-mees kihutas mäestikus nagu Ben-Huri koerarakend kullakaevajate Klondikes, kuniks jäi toppama eessõitva karavani sappa, kes kurvilisel mägiteel umbes kaheksakümnega töristas. Jälle ebaõnn,kirus HD-mees eessõitja aeglust. Nüüd mööda! Kurr... jälle kurv. Tee oli kitsas, suurt autot polnud võimalik kõrvale tõmmata, pealegi ei näinud matkaauto juht varjus olevat tsiklimeest. Sõidulust asendus piinava kulgemisega liikuva seina taga.
- Liipe ist liipe, hüüdis HD-mees ja vahetas käiku. Nüüd märkas
matkaauto juht ülesmäge sõites kõrvale tulnud hullu mootorratturit ja heitis pilgu künkaharjale, mille tagant autokatus näis kerkivat. HD-mees oli poolel möödasõidul kui samuti vastutulijat märkas.
- Kuradi varaan, ära kihuta! kisendas HD-mees.
Autojuht nägi ohtlikku olukorda ja pidurdas. Sama tegi ka pedaalil seisev HD-mees.
- KAATTÄMMIT! karjus HD-mees.
Vastutulev auto peatus samuti. Kui kõi kolm sõidukit peatunud olid, seadis raevus HD-mees ratta toele ja jooksis matkaautot koputama.
- ICH KAPUTT, DU HIMMELTEUFFEL!
Kuna karavanis kaasasolnud naine tigedalt tõmblevat tsiklimeest nähes kiljuma pistis, tegi autojuht kiirelt minekut. HD-mees naasis ratta juurde ja jätkas samuti matka. Mõne minuti pärast pidi ta taas tigedalt sajatama kui tajus end ikka sama käru järel sõitvat.
Kolmveerandtunnise piina järel jõudis ta õnneks järgmisse linna. Kuna eelmise küla gästhausist oli s*** maitse suhu jäänud, otsustas ta kohe kuhugi laagripaika sõita. Poole tunni tiirutamise järel ta sellise leidiski ja mis kõige parem, sääl oli ka BIKEREID!
HD-mees lõi telgi üles ja läks nahksete meestega tutvust tegema.
- Guten tag! Ich Finland paikker!
- Sorry, we don´t speak russian, ütles üks mees.
- Täts okei. Mii kou tu Hitler samökäpin.
- That`s great, I´v been there in last summer.
- Jees veri nais. Pat hei, juu kat veri nais paiks, innustus HD-mees.
Nõnda algas rattaesitlus ja HD-mees uuris tehnikat.
- SS kaarpureitör, ha ha ha, nou tsuuis fakin araunt!
- Something like that, sõnas biker huvitunult.
Esitlus jätkus, kuigi bikerile tundus, et ega too tegelane asjast suurt ei jaga.
- Ridgid frame...
HD-mees, mõtles hetke ja küsis:
- Juu tsost kou streit?
Bikeril hakkas juba päris lõbus aga rohkem ei viitsinud seletada, sest see kutt siin ei saand ikka mitte sittagi aru. Siis hakkas HD-mees oma rattast seletama.
- Vikin lain, kräsh. Paik fakt, kräsh. Kästhaus päkjaart, sapotaas.
Kästhaus vrontjaart, kräsh änt känkfait. Karavan, oolmoust total kräsh.
- Wow man, you´ve been in some shitty places. You are lucky to be
alive.
- Jees, pat rispekt mast piteiken pai plaad. Oor kräsh, lisas HD-mees tõsiselt.
Biker naeris jälle ja soovis hüva jätku.
Õhtu saabus. HD-mees teadis end üsna Hitleri suvemaja lähistel olevat, tolle bikeride palverännaku sihtkoha külje all. Paigas kus Henri Honda legendaarse Triumph of the Willie G filmis.
Hämardudes vaatas mees oma ratast. Tema, kesköine süsimust kauboi ja tema ustav ratsu. Kusagil kaugel. Eemal kõigest. Kuldne kotkas peegeldas veel viimset valguskiirt ning öö langes hämaruse üle.
Linnast lahkudes jäi asula serval HD mehe silma silt, kus seisis Louis. Ta pidurdas sedamaid, pannes järelsõitvaid autosid ehmatusest tuututama. HD-mees lehvitas aga tagasi ja noogutas ratta poole: - Jawohl, das ist Harley-Davidson! Seejärel kurvas poe õuele ja seisatas seal kui pühapaigas.
Luuvis, too paikkerite Stalingrad kus leidub kõike mis iganes meelde tuleb või tarvis läeb. Vettpidavaid joogipudeleid, udupasunaid, pakiraamigrille, patareisoojendusega sokke, 40w määret, soojendusega peeglid ja Michael BoltOn tagurpidikäik. HD-mees sööstis sisse ja hakkas träni korvi laduma. Leegisokid, leegimüts, leegipessaar, leegi-juuksegeel, leegikohvitass, leegikohvitassihoidja ning leegikõrvatropid. Hetkeks jäi ta küll mõttesse, et äkki vesi võidab tule ja otsis hoolega vesivarrukapluusi aga ei leidnud sellist. Ehk ongi vesi paikkeri jaoks liiga kõva element, oli ju näha, mis friigilegi külge kasvanud kui seda liiga palju larpida, mõtiskles HD-mees. Jooksis siis innukana ratta manu ja teipis leegikohvitassihoidja lenksu külge ja sinna sisse siis leegikohvitassi. Oi, respektikõver sööstis läbi katuse. Siva bensukasse ja kohvi tassi!
HD-mees astus uhkelt bensujaama kohviletti.
- Koffee, flammen! naeris HD-mees.
Müüja oli vait ja valas kohvi. HD-mees koputas tassi külge ja sõnas:
- Sehr du flammen?
Müüja oli ikka vait ega teinud kuulmagi.
- Jumal küll, või temale leegid ei mõju! Vaatame seda asja!
HD-mees läks välja, asetas leegitassi hoidjasse. Lõi siis turbiinid keerlema ja piidles läbi klaasi müüjat:
- PEIPÄK TAIM! ja sidur hüppas üles nigut perse nõgesepõõsast.
Kumm vilises ja samal hetkel andis topsihoidja otsad lahti ja kuum kohv lendas HD-mehe uutele nahkpükstele. Sedakorda olid munad leekides.
- KAATTÄMMIT! ulgus HD-mees ja seiskas mootori, jooksis seina
ääres olevate veekannude juurde, kruttis korgi maha ja kallas toru püksi. Mootoriõli asus säärde voolama.
- KAATTÄMMIT! On vast sitane mesi, ei tea kas nood germaanid
korjavad seda sitasitikailt?, kirus HD-mees välismaalaste vaesevõitu vaimumaailma.
Järgmine pooltund kulus pesulas seistes, õnneks olid soojendusega sokid jalas. End puhtaks saanud, jätkas HD-mees teekonda. Mõne aja pärast kui mäed madalamaks muutusid, peatus ta ühe kohviku ees kust oli ilus vaade orgu. See paik tundus kuidagi tuttav aga kuskohast küll?
- Hitleri suvila! hüüatas HD-mees.
See oli koht kuhu miljonid maailma motoristid sõitsid nii suvel kui talvel ajaloo tumma sülelust nautima. Mõelda vaid, siin kavandasid Willie Gee-punkt ja Hitler üheskoos esimese Harley-Davidsoni, tolle maailma vanima mootorratta. HD-mees astus tasa sisse, endasse igast nurgast tihkuvat nostalgiat ahmides. Siin asutas Hitler Head Of Gotka, maailma kõige kõvema MC-klubi. Ja siin maitses ta esimest korda tsyklon peed. HD-mees marssis leti äärde ja tellis drinksu.
- Vainal soluusson, pitte söön.
Müüja ei saanud aru. Võib-olla ei tunne saksmann peeni kokteile, arvas HD-mees ja tellis seepeale lihtsalt ühe õlle. Telefoni tuli sõnum. Ta vaatas seda üllatuse ja uudishimuga, kuivõrd keegi ei saatnud talle kunagi sõnumeid, polnud tal ju sõprugi. Äkki maailm peatus. Ta oli Head Of Gotka memperiks heaks kiidetud ja klubi vest talle postiga koju saadetud!
HD-mees pahvatas nutma. Ta üritas kelnerit suudelda, see hakkas appi karjuma. HD-mees seletas läbi pisarate, et nüüd on tema kauaoodatud jõuluaeg käes ja jõulumees kingikoorma all ragiseva reega kohale jõudnud. Tunnetest murtud HD-mees talutati ratta juurde nuuksuma. Nuttis sääl nii veerandtunni ja vandus klubivärvidele truudust. Olgugi et ta rahuarmastav mees on, siis konkureeriv võimuklubi Horny Dragons Cause Fear (H.D.C.F) maksab kallilt kui Head Of Gotka au riivab.
Kui HD-mees sel õhtul purpurpunase loojangu poole sõitis, saatis respekt teda kõrgel taevas hõljudes, heites varju kõikjale kuhu porikata esiratas juhatas, leekidega kohvitops deemonlikult kolisemas.

See lugu enam ei jätku.
Edasi juba raamatust, mis tuleb peagi müüki!

Kaal

2009-01-14T08:39:00.001+02:00

14.01.2009 kaalusin siis niipalju. Kaal oli rikkis vist..

Kell on vist 5.

2009-01-13T18:27:00.001+02:00

Ladu tühjax?

2009-01-13T09:31:00.001+02:00

Õhtuoode

2009-01-06T20:11:00.001+02:00

Kia2

2008-12-30T14:09:00.001+02:00

Kia

2008-12-30T14:08:00.001+02:00

Roop

2008-12-29T12:55:00.001+02:00

Alus

2008-12-29T07:46:00.003+02:00

Minu kuusepuu

2008-12-29T07:46:00.001+02:00

Kuusk sai taritud Kotka metsast...

Tõstuk

2008-12-10T11:49:00.001+02:00

Maailmas eelviimane...

Nagu meil

2008-12-09T20:46:00.003+02:00

Jungent2

2008-12-08T15:14:00.001+02:00

Jungent

2008-12-08T15:02:00.001+02:00

Vot tak fedja pljä

Etk2

2008-12-04T14:48:00.001+02:00

Proov

Etk

2008-12-04T14:43:00.001+02:00

Proov

Lada reklaam

2008-11-20T17:32:00.000+02:00

Trenn..

2008-11-20T17:26:00.000+02:00

No olen edev

2008-11-20T17:25:00.000+02:00

Vogue

2008-11-20T17:24:00.000+02:00

Pooleliolev ehitus...

2008-11-20T17:23:00.000+02:00

Mingi plaat vict

2008-11-20T17:22:00.000+02:00

kui vaja pesen teie kineka seest puhtaks

2008-11-20T17:21:00.000+02:00

Homer

2008-11-20T17:18:00.001+02:00

Ehtne toit!

2008-11-16T18:40:00.002+02:00

Seedrikäbid võite endale p..... toppida!!!

Siin pole vist mõelda midagi :)

2008-11-16T18:33:00.000+02:00

Jalutuskäik

2008-11-16T11:51:00.001+02:00

Chicc-i unistus

2008-11-16T09:47:00.001+02:00

Päevaplaan.

Opel omega caravan 2,5 td. aut.

2008-11-15T22:34:00.001+02:00

Chicc atekaga

2008-11-15T22:17:00.001+02:00

Täna sisse ei lase...:)

2008-11-15T22:16:00.000+02:00

Meeldetuletuseks!

2008-11-15T22:05:00.000+02:00

Kena päike

2008-11-15T22:00:00.001+02:00

Panin ka käe külge!

2008-11-15T21:56:00.001+02:00

Remont

2008-11-15T21:54:00.000+02:00

Päästepank..

2008-11-15T21:52:00.000+02:00

Meie väike paradiis

2008-11-15T21:45:00.001+02:00